Jaak Valge: Eesti teadus- ja arendustegevus on liiga vähe seotud Eesti ühiskonna vajadustega ja liiga ideologiseeritud

Teisipäeval andis peaminister Kaja Kallas Riigikogus ülevaate teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas, mille järel sõna võtnud EKRE saadik Jaak Valge andis oma hinnangu toimuvale.

“Teadus- ja arendustegevuse maht on viimastel aastatel kasvanud, mis on kiiduväärne, aga jätkem meelde, et püsihindades ja suhtes SKPsse on kasv tegelikult minimaalne. Aga ikkagi kiiduväärne. Ning loodame, et seda ka ei vähendata. Tore on ka see, et erasektori osakaal on viimastel aastatel üsna järsult kasvanud. Aga väga primitiivne on hinnata valdkonna poliitikat selle järgi, kui palju sinna raha pannakse.

Hoopis teine asi on aga, kuidas seda raha kasutatakse? Lätis investeeritakse teadusse ja arendusse üle kahe korra vähem kui Eestis, aga tööjõu tootlikkuselt möödus Läti 2022. aastal Eestist. Lisaks Lätile ka Poola ja Ungari. Küllap on põhjuseks see, et teadus- ja arendusinvesteeringud ei teisaldu Eesti majandusse, ikkagi odavtööjõu sissevool, millele ma ka ennist viitasin. On ju loomulik, et ettevõtted arvestavad majandustingimustega ning kui odavtööjõud erinevalt Lätist on saadaval, panustavad ettevõtted vähem innovatsioonile.

Aga aluspõhjus, miks teadusinvesteeringud ei teisaldu majandusse, on minu arvates ikka seesama, millest olen ise palju rääkinud – nimelt on Eesti teadus- ja arendustegevus olnud ja on liiga vähe seotud Eesti ühiskonna vajadustega ja liiga ideologiseeritud.

Nüüd peatun uurimistoetustel, kuna just need mõjutavad kõige rohkem teadustegevuse suunda. Suuremat osa uurimistoetuste konkursse korraldab Eesti Teadusagentuur ning taotlusi hindab ja toetusi määrab Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu ja ekspertkomisjonid, mille koosseis ei ole avalik. Need on rahvusvahelised, st osa, või suurem osa eksperte ei pärine Eestist. Ning loomulikult ei pruugi nad tunda Eesti majanduse spetsiifikat, seda, kuskohal meie majandus kõige rohkem teadustuge vajab, ei tunta Eesti teaduste uurimisseisu, ühiskonna huvi eri teemade vastu jne. Nad hindavad taotlejaid eelkõige nende taotluste vastavuse järgi rahvusvahelistele trenditeemadele ja publikatsioonide järgi eelkõige rahvusvahelistes teadusajakirjades, mille side reaal- ja loodusteadustes on Eesti vajadustega vähene ja mis on vähemalt sotsiaal- ja inimteadustes on väga ideologiseeritud.

Seda tingimustes, kus meil on publikatsioonikultus. Seda publikatsioonikultust taunib muide ka rahvusvahelises teaduses mainekaks teadushindamise juhiseks peetav nn Leideni manifest. See publikatsioonikultus ja vähene seotus Eesti ühiskonna huvidega toob kaasa eesti keele kui teaduskeele osatähtsuse kahanemise. 2022. aastal Tartu ülikoolis kaitstud 124st doktoritööst oli eesti keeles vaid kuus. Tsiteerin taas Leideni manifesti. “Mitmel pool maailmas võrdsustatakse tippteadust ingliskeelsete publikatsioonidega. Selline erapoolikus on suureks probleemiks iseäranis sotsiaal- ja humanitaarteadustes.”

Saatan peitub sagedasti detailides ehk antud juhul selles, kuidas Eesti teadusagentuur suunab oma hindamiskriteeriumide alusel Eesti teadust. Humanitaar- ja eriti rahvusteadused on halvemas olukorras, kuna neid hinnatakse peaaegu samade kriteeriumide alusel, nagu loodus-, tehnika  ja reaalteadusi, mis pole loogiline. Tsiteerin Leideni manifesti: “Valdkondlikke erinevusi publikatsioonide arvus ja tsiteeritavuses tuleb austada. On hea tava pakkuda välja teatud hulk bibliomeetrilisi näitajaid ja võimaldada eri valdkondadel nende seast sobivaimad välja valida.”

Aga seejuures on ka Eesti teadusagentuur ise ideologiseeritud oma soolise võrdõiguslikkuse nõudega. Kahtlemata segab mehhaaniline sooline võrdõiguslikkus teadustaseme alusel hindamist. Samal ajal on teadusagentuuri personali koosseis väga sooliselt võrdne – muidugi jutumärkides – seal on tööl 72 naist ja 18 meest.

Jätkuvalt on vajalik projektipõhisuse vähendamine, ja väiksemad grantid ja vähem bürokraatiat. Doktoriõppe tõhususe ja atraktiivsuse kasvatamine on vajalik, ent see ei tohi tähendada doktoritaseme devalveerimist, missugune tendents on täheldatav.

Humanitaar- ja sotsiaalteadused tuleb niisiis deideologiseerida, muuta Eesti-keskseks, ja rohkem eestikeelseks. Loodus-, tehnika ja reaalteadused ning biomeditsiin tuleb veel enam seostada Eesti ühiskonna vajadustega. Kokkuvõttes – meie arvates vajab Eesti teaduspoliitika ausat analüüsi ja suuri muutusi.”