02.06.2021
Eesti ehitusplatsid on täis võõrtöölisi, ennekõike Ukrainast. Pilt on illustratiivne.
Kolmapäeval lükkas Riigikogu tagasi EKRE poolt esitatud välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille tähtsusest rääkis Jaak Valge.
“Ühiskonna vajadustest lähtuv sisserändepoliitika on üks riigi olulisemaid funktsioone ja nagu teada, siis immigratsioon on riigile kasulik siis, kui selle maht on mõistlik ja sisse rändavad need isikud, kes uues ühiskonnas kiiresti koha leiavad. Vastasel korral on see protsess ühiskonnale kahjulik, õigemini nii ühiskonnale kui ka sisserändajatele endile kahjulik, vähemalt pikema sihikuga vaadates.
Ja meie Eesti migratsioonilugu on mahtude dünaamikalt kujunenud sarnaselt muu Euroopaga, võib-olla mingid tõusud ja langused on olnud teravamad. Üheks erandiks, ja seejuures väga suureks erandiks, on olnud okupatsiooniaeg, mil me ise sisserännet reguleerida ei saanud ja selle välispäritolu isikute osakaal on just okupatsioonaja suure sisserände tõttu senini kõrgeim Euroopas. Meil on välissündinute arv kusagil 200 000 ringis.
Ja kui arvestada veel ka teise põlvkonna välispäritolu rahvastik, mida meil lõimumist käsitledes oleks mõistlik teha, siis see on Euroopa üks kõrgemaid – teadaolevalt on kõrgem ainult Luksemburgis. See tähendab seda, et meil on tegemist Euroopa ühe kõige raskema, keerulisema lõimumisprobleemiga. Sealt peaks edasi tulenema, et me viime läbi erakordselt ettevaatlikku immigratsioonipoliitikat.
Esialgu see ka nii oli, aga alates 2015. aastast on meile netomigratsioon olnud sedavõrd suur, et eestlaste osakaal Eestis on hakanud taas kahanema. Tõsi, väga tasapisi. Aga alates 2018. aastast on ilmnenud veel üks uus nähtus – suurenenud on just kolmandatest riikidest, see tähendab Euroopa Liidu välistest riikidest pärit isikute sisseränne. Meie puhul tähendab see idaslaavi kultuuriruumi riike, ja teine pool sellest koosneb väga erinevatest riikidest, peamiselt Aasiast ja Aafrikast pärit isikutest. Senine 11 000-line Ukraina kodanike arv Eestis suureneb praegu väga kiiresti.
Nüüd, aastal 2020 ehk eelmisel aastal olid meil teatavasti koroonapiirangud, aga sisserännanuid oli hoolimata sellest üle 16 000, väljarännanuid üle 12 000 ja nende hulgas lühiajalisi töötajaid ei ole. Nüüd tuletan meelde, et iseseisvuse taastamisel me kehtestasime sisserände piirarvuks 0,1% alalise elanikkonna arvust ühes aastas. Teeme nüüd väikese arvutuse: eelmisel 2020. aastal, hoolimata koroonapiirangutest, rändas sisse 12 korda rohkem inimesi kui oma riiki luues arvestasime või heaks pidasime. Vaadake, kuidas mõnekümne aastaga on meie mingisugused hoiakud, kui selle arvu järgi võtta, radikaalselt muutunud, kui nüüd poliitika peaks kajastama hoiakuid. Mina väidan, et ei kajasta.
2019. aastal, see tähendab viimasel normaalaastal, olid Eestisse elamisloa saamise peamisteks põhjusteks tööletulek, õppima asumine ja pereränne. Pereränne on ju loogiline, kuna Eestisse elama tulnud või õppima-töötama tulnute juurde tulevad järgmistena pereliikmed ja üldiselt peaksime niimoodi arvestama, et iga kolme kas töötama või õppima tulnu juurde tuleb kaks pereliiget praegusest statistika järgi ja hiljem on see arv kindlasti suurem. Prognoositavalt on ta suurem. Välistudengitega kaasa tulevate pereliikmete arv pole praegu arvuliselt veel väga suur, aga see on iga aastaga peaaegu kahekordistunud. Ei ole vaja üldse prohvet olla, et küllap ta kahekordistub edasi, kui me tingimusi ei muuda.
2017. aastal laiendati oluliselt pereliikmete Eestisse asumise võimalusi. Eelmisel aastal ilmnes lisaks veel üks negatiivne tõsiasi. Kui mõni aeg tagasi me rõõmustasime selle üle, et Eesti kodanike tagasiränne Eestisse on suurem kui Eestist väljaränne, siis nüüd oli eelmisel aastal Eesti kodanike tagasiränne väiksem koguni 1000 võrra. Meie migratsiooniandmed kahjuks täpsusega ei hiilga ja põhjalikke järeldusi veel on vara teha, aga igatahes on see selgelt alarmeeriv väga negatiivne tendents ja kõike kokku võttes on selge, et tuleb otsida lahendusi.
Nüüd vaatame kõigepealt õpirännet. Sellel normaalaastal, 2019 sai Eestis esmase elamisloa õppimiseks 1300 isikut, kelle hulgas on arvukuse järjekorras Nigeeria, Venemaa, Ukraina, Bangladeshi, India, Aserbaidžaani ja Pakistani kodanikud. Rõhutan veel siinkohal, et arvestamata on need välistudengid, kes on pärit Euroopa Liidu ja EFTA riikidest. Kõikidest välistudengitest õppis eesti keeles 5% või alla 5%, aga õppimise ajal töötasid ligikaudu pooled. Töötamise kohta eraldi andmeid kolmandate riikide tudengite osas pole või vähemalt minul pole. Aga võib arvata, et nende puhul on töötamise osakaal järsult suurem.
Vaatame edasi. Doktoriõpe on välistudengitele tasuta. Esimesel ja teisel õppeastmel õppijatest maksid õppemaksu 66% kolmandatest riikidest pärit tudengid, teised ei maksnud. Euroopa Liidu ja EFTA riikide tudengite puhul on see 89%. Kolmandatest riikidest pärit tudengid maksid märksa vähem. Seejuures tuleb silmas pidada, et vähemalt avalikes-õiguslikes ülikoolides tegelikult õppemaks õppekulusid ei kata. Nii maksab Eesti maksumaksja peale ka neile välistudengeile, kes tegelikult ülikoolile õppetasu maksavad, ikkagi peale.
Lisaks maksab Eesti maksumaksja ligikaudu kolmandikule välistudengeist ka vajaduspõhist õppetoetust ja peaaegu kõik vajaduspõhise õppetoetuse saajad on pärit nn kolmandatest riikidest. Seda olukorda, et kas nendel on seda vajaduspõhist õppetoetust vaja saada või mitte, ega seda väga kerge kontrollida ei ole, ehk teisisõnu, seda ei olegi võimalik kontrollida.
Peale lõpetamist jääb Eestisse püsielanikeks ainult osa välistudengeist. Jaak Aaviksoo on märkinud, et paljude välisüliõpilaste Eestisse tuleku põhjuseks on soov asuda elama mujale Euroopa Liitu. Meil ei ole võimalik nn kolmandate riikide tudengeid eristada ja värskemaid andmeid mul ka pole. Aga kui arvestada kõiki välistudengeid ja täistööajaga Eestis töötanuid, siis jäi 2016. aastal lõpetanutest Eestisse keskmiselt vaid 26%. Suurem osakaal oli nendes tehnikaalade, IKT ja tootmise ja töötlemise puhul.
Võiks eeldada, et see osakaal on viimastel aastatel suurenenud ja tulemus võib ka, siin on kahtepidi arvestusi, tulemus on kindlasti suurem ka siis, kui me arvestama nn tööampse ehk ühekordseid tööotsi. Aga nii ehk nii, igatahes tähendab see, et ühe välisüliõpilase ettevalmistamine Eesti tööturule Eesti ülikoolides maksab meile, maksumaksjale Eesti üliõpilase ettevalmistamisest palju rohkem.
Kõrghariduse õppe lõpetanud välismaalaste keskmine töine sissetulek Eestis jääb aga kohalikele lõpetanutele alla, näiteks magistriõppe lõpetanutel jääb 18% alla. Midagi imelikku selles ei ole. Kui ikka stuudiumi vältel pole riigikeelt selgeks õpitud, tulebki täiendada seda odava ja keskmisepalgaliste töötajate armeed. Doktorantidest lõpetanute puhul, kes on omandanud spetsiifiliselt kõrgtasemeoskused, on palgavahe muidugi hoopis väiksem.
Kokkuvõttes tuleb järeldada, et senine inglise keeles õppivate välisüliõpilaste laustoetamine ei ole Eesti riigi ega ka suure osa välistudengite endi huvides, kuna Eestile vajalikku ettevalmistust suur osa neist välistudengist lihtsalt ei saa. Edasi ma sellele teemale rohkem ei keskendu. Aga üldistatult võiks niimoodi öelda, et vastuvõtul on vajalik enam keskenduda teatavatele erialadele, näiteks tehnika ja IKT ja loomulikult suurendada järsult eesti keeles õppimist ja välistada Eestisse tulemine vaid tasuta õppetoetuste pärast, n-ö hüppelauana jõukamatesse riikidesse minekul.
Edasi vaatame Eestisse töötamise eesmärgil tulnuid. Selleks anti 2019. aastal välja üle 2200 elamisloa, nendest üle poole Ukraina kodanikele, järgnesid Venemaa, Valgevene, India. Nüüd, 2017. aastal, kui siseministriks oli sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, leevendati Eestisse tööletulemise tingimusi ja kõige olulisemaks palganõude alandamine 1,24-lt keskmiselt 1,0-le ja sama tehti lühiajaliste töötajate puhul. Tulemusena muutus Eesti atraktiivseks just madala ja keskmise oskustasemega töötajatele.
Veel olulisemaks muutuseks oli aga lühiajaliste töötajate arvu tormiline kasv. 2019. aastal oli lühiajaliste töötajate registreerimine kasvanud kahe aasta taguse ajaga võrreldes üle nelja korra, üle 25 000. Ja 1. juunil 2020 kuulus kehtivatest registreeringutest vaid 4% neile, keda võiks pidada kõrge kvalifikatsiooniga töötajateks. Lühiajalistest töötajatest kolmveerand on pärit Ukrainast, ülejäänud Valgevenest, Venemaalt, Moldovast, Usbekistanist – jälle loen tähtsuse järjekorras. Lühiajaline töötamine iseenesest on hüppelauaks Eestisse püsielanikuks tulekule. Koos Ukrainast pärit lühiajaliste töötajate arvu kasvuga on kasvanud ka Eestisse Ukrainast töötamise ja pererände alusel püsielanikuks asumine.
Odava ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate Eestisse tööle või alaliselt elama asumine surub meie palgataset alla ja pidurdab uuendusi majanduses. Käesoleva aasta 5. mai ametiühingute keskliidu pöördumises nõutakse, et Eesti majanduse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks tööandjaid suunata eeskätt kasutama Eesti kohalikku tööjõudu. See on ametiühingute keskliidu pöördumine. Mina siin koha peal küsiksin, kus koha peal on sotsiaaldemokraadid, kes peaksid oma töötajate eest seisma.
Tõepoolest, seisuga 1. mai 2021 on meil ligi 15 000 kehtivat lühiajalise töötaja registreeringut, aga samal ajal on meil töötukassa andmetel 54 000 töötut ja 5800 vaba töökohta. Samuti ei kipu olema õige, nagu valitseks meil tööjõupuudus just lihttöö aladel, sest kindlalt üle poole tööotsijatest on madala- või keskmisepalgalised. Vaat needsamad, kes pretendeeriks neile ametikohtadele, mida järjest on hakanud täitma välistöötajad. Nüüd küsin retoorilise küsimuse, et kas selles olukorras olekski imelik, et Eestisse tagasiränne on pidurdunud, hakatakse taas lahkuma.
Edasi meenutan, et meie tööjõu tootlikkus on vaid 74% Euroopa Liidu keskmisest. Kui me jätkame selle odava tööjõu sissetoomist, mis surub meie palgad alla, siis keskendab meie majandus ennast neisse sektoreisse, kus on odav tööjõud ja seetõttu pidurdab innovatsiooni. Tõepoolest, ei taha üle dramatiseerida, aga julgen küll öelda, et sel juhul võib vaid und näha meie töö tootlikkuse tõusust 110%-ni Euroopa keskmisest, nagu on planeeritud strateegias “Eesti 2035″.
Meie immigrantrahvastik on seni peamiselt pärit meile kultuuriliselt lähedastes maadest ja võrreldes näiteks Soome-Rootsiga on siiski päris hästi siinse tööeluga kohanenud. Aga jälle küsime, kas idaslaavi ja Aafrika ja Aasia maadest pärit sisseränne aitab meil vältida rahvastiku vananemisega seotud sotsiaalseid probleeme.
Vastan järgmiselt. Idaslaavi kultuuriruumist pärit välispäritolu rahvastiku sündimus järgib päritolumaa taset ja see on märksa väiksem kui eestlaste oma. Seega tähendab idaslaavi kultuuriruumist pärit isikute sisserände jätkumine rahvastiku vananemise kiirenemist, mitte aeglustumist. See tähendab veel suuremaid probleeme meie lastele.
Aasia ja Aafrika riikidest pärit isikute kiiresti kasvav sisseränne pidurdab rahvastiku vananemist tõenäoliselt, aga tulevikus võib tähendada seda sama, mis Soomes-Rootsis praegu. See tähendab, et ühe elanikkonna osa väga kõrge tööhõiveprotsessis mitteosalemise määra ja see ka tähendab omakorda jälle pigem sotsiaalsete probleemide teravnemist.
Selles eelnõus ettenähtud piirangud kehtiks vaid nn kolmandate riikide kodanike puhul, ei laieneks Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide, Šveitsi Konföderatsiooni või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi kodanikele ja samuti doktoriõppes õppijatele ja neile välistudengeid, kes õpivad eesti keeles. Samuti jääksid töörände puhul alles erandid. Palgataseme tõstmine on meile vajalik selleks, et piirata odavtööjõu Eestisse asumist ja palgataseme allasurumist. Välistudengite Eestisse asumise reguleerimine on ikkagi selleks vajalik, et õppima asumise sildi all ei tuldaks meile muude eesmärkidega.
Ühiskonnauuringute Instituudi väärtushinnangute uuringu järgi soovib suuremahulist immigratsiooni samast kultuuriruumist isikute puhul vaid 23% Eesti kodanikest ja teisest kultuuriruumist pärit isikute korral aga vaid 3%. Aga see, mis praegu Eestis toimub, tegelikult ongi suuremahuline immigratsioon, mis halvendab meie heaolu, kas siis tulevikus või juba lähitulevikus. Eelmise valitsuse poolt ette valmistatud sisserännet reguleerivad eelnõud olid parlamenti jõudnud, aga võimulolev valitsus kõrvaldas nad käigust. Aga mis ei tähenda seda, et vajadus nende järele oleks kadunud. Ja ma ütleksin, et see on terav vajadus.”