21.12.2020
Jaak Valge
Kui JAAK VALGE (65) ei tuhla parajasti ajaloolasena arhiivides ega võitle Riigikogu liikmena eestikeelse hariduse ja otsedemokraatia eest, võib teda leida rokiklubide higiste seinte vahelt kõrvuti needitud nahktagis karvaste tüüpidega. Konservatiivide Vaba Sõnale räägib Jaak oma ammusest hobist ja avaldab oma kõigi aegade lemmikud.
Jaak Valge armastus roki vastu on pärit teismeeast, mil rokkmuusikas ühendas endas nii generatsiooni identiteeti kui ka protesti halli nõukogude elu vastu. Elu vastu, kus eelistati magedavõitu estraadimuusikat, mille ekvivalendiks on tänapäeval Eurovision. Selle taustal mõjus lääne rokkmuusika ilmutuslikult, nagu seksuaalgigant eunuhhide seas.
Õige ruttu sai Jaagu noorusaja lemmikuks Led Zeppelini „How Many More Times“. See lugu on Led Zeppelini esimese plaadi peal, 1969. aastast.
„Lool on kolme erineva bluusiloo suured mõjutused, seega tänapäeval öeldaks, et tegu on plagiaadiga. Aga toona oli autoriõiguse käsitlus vähe teistsugune. Igatahes on esitus väga võimas,“ kommenteerib melomaanist poliitik, kelle jaoks toimus äratus 1970. aastal, mil ta oli õpilasmalevas. Äratajaks oli biitlite „Hey Jude“. Kammerbiitlugu, mis oli äsja 15-aastaseks saanud poisile üleminekuks just paras.
***
Sealt edasi tulid Led Zeppelin, Deep Purple ja Black Sabbath.
„Tundus niisugune aus, julge, natuke räme, mässuline muusika, mida kuulates sai siseneda justkui teise, oma maailma. Loomulikult tekkis ka oma subkultuur, kus vahetati rokkmuusika uudiseid ja plaate ning salvestati.“
Jaak nimetab Black Sabbathi lugu „Children of the Grave“ bändi 1971. aastal ilmunud kolmandalt albumilt „Master of Reality“.
„See on tegelikult Vietnami sõja vastane lugu, ning seal on mingi idaeurooplase ajastu konflikt sees, sest mina olin muidugi selle sõja kulgu jälgides kommunistide vastu, s.t USA poolt, aga ühtlasi olin ka sõjavastane, nagu enamik minu generatsioonist,“ rääkis Valge, kes kandis toona pikki juukseid ja hipide sõjavastast märki. Oleks tõenäoliselt tõmmanud marihuaanat ka, kui seda saada oleks olnud.
***
Jaak on sõpradega mänginud üht seltskonnamängu, mida soovitab teistelegi. Nimelt saab ju tänapäeval rokkmuusikat erinevatest kanalitest striimida. Lepitakse kokku, et kõik ütlevad oma lemmiklugusid ilmumise kronoloogilises järjekorras ja nii neid ka kuulatakse. Tagatud on mitme tunni jagu muusika nautimist ning ühtlasi on võimalik õppida üksteise maitset tundma ja enda jaoks uut muusikat avastada.
Jaagu lemmikud koonduvad aastatesse 1969-1973. Osalt on selle põhjuseks asjaolu, et sinna aega sattus tema n-ö vastuvõtlik iga. Aga ta arvab ka, et see oli rokkmuusika jaoks murranguaeg.
„Üks mu sõber ütleb koguni, et siis tehti kogu rokkmuusika valmis, hilisem on kordamine.“ Jaak lisab edetabelisse Jimi Hendrixi loo „Manic Depression“, mis tegelikult hakkas talle meeldima hiljem, alguses tundus liiga diip.
Alates 1970. aastate keskpaigast hakkas talle meeldima Pink Floyd, mis pakkus pisut keerulisemat ja intellektuaalsemat muusikat ja sealt lülitas poliitik ning ajaloolane oma edetabelisse Pink Floydi loo „Time“ 1973. aasta plaadilt „The Dark Side of the Moon“.
***
1970. aastate keskpaigas sai väga populaarseks diskomuusika. Seesinane trend tõukas Jaaku vastassuunas – metallimuusika poole, mis oli kõige radikaalsemaks alternatiiviks sellele tema tolleaegse arvamuse kohaselt väikekodanlikule muusikale, mida nautisid ka kommunistlikud noored.
1970. aastate teine pool ja 1980. aastate algus olid Jaagule muusika mõttes nutused, sest suure kolmiku – Led Zeppelin, Back Sabbath ja Deep Purple – hiilgeaeg oli läbi. Judas Priest küll tegutses, aga ei olnud veel nii kõva tegija.
„Ka poliitiliselt oli see raske, mõttetu ja lootusetu aeg. Ühiskond ilmutas allakäigu märke, lootusekiirt ei paistnud kusagilt. Kuni lõpuks, enne 1980. aastate keskpaika, tulid välja Metallica ja Manowar ning tõid metallimuusika täies hiilguses orbiidile. Vankumatuna näiv Nõukogude Liit hakkas ilmutama lagunemise märke,“ räägib Jaak Valge ja paneb mängima Metallica loo „For Whom the Bell Tolls“1984. aasta plaadilt „Ride the Lightning“. See lugu pole inspireeritud Nõukogude Liidu lagunemisest, vaid Ernest Hemingway raamatust „Kellele lüüakse hingekella“. Eesti muusikud ei saanud siis korralikku metalli teha, aga mõned lood sinnapoole ikka läksid ka, mõni Ruja lugu, aga näiteks ka ansambel Meie.
***
Edasi oligi Jaak täielikult lummatud metallimuusikast, midagi muud sinna kõrvale ei mahtunud, kuni 1990. aastate alguseni, mil seda joont käis korraks häirimas Nirvana ja grunge-stiil. „Tõsi, eks ma seltskonnas kuulan teistsugust muusikat ka, näiteks, Muse’i,“ ütleb Jaak. Ning kõlama hakkab Muse’i „Algorithm“.
***
Eesti vabanemine tõi Jaagu jaoks kaasa veel ühe lisaväärtuse – nüüd sai ta oma lemmikuid laivis kuulata. Rock Summer oli võimas värk ja Eestis hakkasid bändid ka kontsertturneedel käima. 1994. aastal oli Eestis Manowar, pärast seda on Jaak käinud veel kahel Manowari kontserdil. Ja kõlab Manowari „Holy War“ 1987. aasta plaadi pealt.
„Metallimuusika subkultuur on üks huvitav asi. Metallimuusika ise on praegu vägagi elus ja mitmekesisem kui kunagi varem. Eestis toimub – või õigemini toimus enne koroonaviiruse pealetungi – vilgas kontserttegevus, mis praegu on elustumas.“ Jaak on alates 1990. aastatest kuni siiani ikka kontsertidel käinud, viimasel ajal Tallinnas Tapperi klubis ja Rock Cafes.
Osalt on see olnud justkui nõukogude ajal nägemata jäänud bändide tagantjärele vaatamine, nagu näiteks Accepti või ka osaliselt Sepultura puhul.
Aga Eestisse on tee leidnud ka palju uuemaid ja vähemtuntud metalmuusika bände, mis laivis tasuvad väga vaatamist.
„Viimane vägev kontsert, kus käisin, oli Zakk Wylde’i kontsert Rock Cafes veebruarikuus,“ tutvustab Jaak ja paneb mängima Zakk Wylde’i loo „Sleeping Dogs“ 2016. aasta plaadilt. Tegemist on imeilusa ballaadiga, kus kõneldakse võõrandumisest. „Muidu on Zakk Wylde ikka rajusem, ja seal kontserdil, kus ta Black Sabbathi lugusid mängis, oli ta ka väga raju.“
Jaak käis Zakk Wylde’i kontserdil oma pojaga, kes sai nüüd 14.
„Mul on palju lapsi, tema on kuues, aga esimene, kes minu mõjul metallimuusikast huvituma hakkas. Nii et mul tasus lastega pingutada, ükskord pidigi see teatepulga edasiandmine õnnestuma. Kasvatas pikad juuksed, kannab Metallica ja AC/DC särke ning üritab teha bändi, harjutab ise keldris trummi. On õnnelik, et AC/DC on jälle vanas heas rivistuses andmas välja uut plaati, mille üks lugu juba avalik,“ räägib Jaak Valge ja laseb oma sõnade kinnituseks kõlada AC/DC „Shot in the Dark’il“.
Muide, seda bändi käis ta kuulamas Soomes Tamperes.
***
„See metallimuusika huvi, olen mõelnud, on mul justkui sünkroonis mu demokraatliku või nn populistliku olemusega. Sealne publik on teistsugune, kui inimesed, keda on näha pangasaalides või supermarketites. Mõnel kontserdil on palju venelasi, aga see ei tähenda, et probleeme tekiks. Neil kontsertidel on ju ikka saalis kitsas, paratamatult tekib tõuklemist ka, kui näppu visatakse või moššitakse, aga mingeid ekstsesse pole mina veel kunagi näinud. Minusse suhtutakse justkui erilise austusega; kui inimmassis kusagile suvatsen siirduda, siis antakse teed. Eks ma eristun oma vanusega. Aga jah, need on ägedad Eesti inimesed, kes võivad küll olla ka ülendatud meeleolus, aga suhtuvad üksteisse erakordse respektiga, nagu tõesti vennad ja õed,“ kõneleb Jaak.
Vaata lisaks: