Jaak Valge: „Euroopas ainult üks riik, kus riigikeeleoskus on veel madalam kui Eestis“

Uued Uudised avaldab Riigikogu liikme Jaak Valge (EKRE) ettekande olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides“ arutelul 23. septembril.

Jaak Valge: „Ma ei räägi ainult eestikeelsest kooliharidusest, vaid laiemalt eesti keele oskusest ja seda mõjutavatest teguritest.

Kõige usaldusväärsemaid andmeid keeleoskuse kohta pakub meile rahvaloendus. Viimase, 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt oskas Eestis riigikeelt 10 aastastest ja vanematest teiskeelsest elanikest 44%. Seejuures loeti isik keelt oskavaks, kui tuli toime tuttavates keelekasutuse olukordades kõnelemisel, kuulamisel, kirjutamisel või lugemisel, st suutis ennast tuttavates suhtlusolukordades väljendada, sai aru selgest igapäevakõnest, mõistis lihtsama teksti sisu ning suutis koostada lühikesi tarbetekste. Seega on tegemist vägagi leebete nõuetega. Tõenäoliselt on see osakaal suurenenud, aga loomulikult ei saa selle olukorraga kaugeltki rahul olla. Väidetavasti on Euroopas ainult üks riik, kus riigikeeleoskus on veel madalam kui Eestis – nimelt Moldova.

Tõsi, pärisime okupatsiooniajast keerulise koosseisuga elanikkonna, milles ei ole süüdi ei eesti ega ka mitte-eesti kodukeelega inimesed. Aga okupatsioonivõimu poolt loodud probleeme ei lahenda okupatsioonivõim tagantjärele ise, vaid meie, kes me koos Eestis elame.

Seda, kui hea on olnud meie keelepoliitika teiskeelsetele Eesti riigikeele selgeks õpetamisel, st, kas meie positsioon, kus ületame ainult Moldovat, on paratamatu, on võimalik hinnata võrdlustes. Ning hea võrdlusriik on samuti olemas – Läti, meie saatusekaaslane.

Nimelt oli Lätis okupatsiooniaja lõpul lätlaste osakaal isegi märksa madalam kui Eestis. On praegugi. Kui 2011. aasta rahvaloenduse järgi räägib Eestis kodus eesti keelt 68% elanikest, siis Lätis läti keelt 61%.

Ent sellest hoolimata räägib Eestis riigikeelt 81,7% elanikest, Lätis aga 89,6%. Tõsi, ei õnnestunud hankida päris võrreldavaid andmeid, need Eesti andmed on 2011. aasta rahvaloendusest, Läti omad aga Läti Statistikaameti andmed 2017. aastast, mis meie õigus- ja analüüsiosakonnal Lätist saada õnnestus, olgu osakonna inimesed, eelkõige Kai Raudkivi, tänatud. Meie statistikaameti aasta-andmed keeleoskuse kohta, mis pärit registritest, ei ole võrreldavad, on omavahel vastuolus, neid ei saa siinkohal kasutada. Pärast rahvaloendust saame loodetavasti täpsemad andmed. Aga vahe – täpsemalt siis Läti parem olukord on ikkagi täiesti selge. Ning põhjus ei saa olla milleski muus, kui Läti paremas poliitikas, eriti kui arvestada Läti halvemat stardipositsiooni. Tõsi, tehkem mööndus, et läti keel on indoeuroopa keelkonda kuuluvatel idaslaavlastel kergem ära õppida, kui eesti keel.

Läti gümnaasiumides õpetatakse alates sellest aastast vaid riigikeeles, mille eelduseks oli lätikeelse õppe osakaalu varasem suurenemine. Kui Eestis on vene kooli eestikeelsemaks muutmise tähtaegu järjest edasi lükatud, siis Lätis on tegutsetud julgelt. Juba 1995. aastal alustati põhikoolis üleminekut riigikeelsele aineõppele. 2004. aastal muudeti Läti vene gümnaasiumides 60 protsenti kursustest lätikeelseks. 2018/19. aastal asendati vene õppekeelega põhikool kakskeelse (läti-vene) põhikooliga, mis valmistab õpilased ette lätikeelseks gümnaasiumiks. Alates 2017/18. aastast toimuvad 12. klassi riigieksamid ja 9. klassi riigieksamid alates 2019/2020 ainult riigikeeles. Järk-järgult lõpetatakse vähemusprogrammide rakendamine ja toimub üleminek lätikeelsetele haridusprogrammidele, säilitades samas võimaluse lisada vähemuse emakeele ja vähemuse identiteediga seotud õppeaineid. Üleminek riigikeelsele haridusele lõpeb Lätis 2021/2022. õppeaastal. Sel aastal. Võime lätlasi õnnitleda.

Edasi räägin taustatingimusest. Kui me küsime, miks riigikeeleoskuse tase Moldovas on nii madal, siis on vastuseks selle madal maine. Siinkohal on põhjust väga lühidalt peatuda meie kõrgkoolide õppe- ja teaduskeelel. Kas me suudame veenvalt teiskeelsetele eestimaalastele põhjendada eesti keele õppimise vajadust, kui ise ingliskeelestume? Vastus on, et mitte, me pole veenvad. Ma ei teinud põhjalikku võrdlust Lätiga, aga esialgse tulemuse põhjal võin küll öelda, et Lätis on välistudengite osakaal ligikaudu sama suur kui Eestis, ent pole kahtlust, et neist hoopis suurem osa, kordades suurem osa õpib läti keeles.

Teiseks taustatingimuse ettemanamiseks teen koos teiega läbi ühe arvutuse. Vaadake, meil on ligikaudu nelisada tuhat teiskeelset elanikku Eestis. Me teame, et kahe rahvaloenduse vahel kasvas eesti keele oskus nende seas 38%lt 44%ni. See tähendab 6%, kümne aastaga ehk 0,6% ühe aastaga. Kui 2001. aastal oskas eesti keelt 152 tuhat teiskeelset, siis 2011. aastal 176 tuhat. Aastakasv oli 2400. Loomulikult on see väga ligikaudne arv, aga annab ettekujutuse suurusjärgust, kui kiiresti me liigume.

Nüüd küsin, kas see on piisav kiirus muu muutumise kontekstis ehk teisisõnu tingimustes, mil meile tekib igal aastal juurde neid inimesi, kes keelt ei oska, ning ma ei pea silmas mitte lapsi, vaid immigrante?

Võimatu oleks sellele jaatavalt vastata. Et eesti keel rahvusvaheliste suhtluskeelte hulka ei kuulu, saabuvad sisserändajad Eestisse reeglina ilma seda vähimalgi määral oskamata. Keele omandamine algab pärast maaletulekut ning sõltub mitmest tegurist, sealhulgas lõimumismotivatsioonist ning kontaktist eesti keele kui emakeele kõnelejatega.

Niisiis – kui me suurte pingutustega suudame igal aastal keele selgeks õpetada kahele kuni kolmele tuhandele elanikule, ning seame ülesandeks, et keeleoskus oleks täielik, aga samal ajal jääb riiki igal aastal elama 4-5 tuhat uut elanikku, kes keelt ei oska, siis kuidas seda tegevust siis tuleks nimetada, kui niisugust immigratsioonipoliitikat läbi viib? Friedrich Reinhold Kreutzwald on niisugusele tegevusele juba poolteist sajandist tagasi pakkunud nimetuse – kilplaslik tegevus. Läti poliitika seda ei ole, sest Lätisse massiimmigratsiooni ei toimu.“