22.12.2020
Jaak Valge
Isamaa erakonna parempoolsete ühendus pole sisulisuse ja sisedemokraatia reeglitest kinni pidanud. Nende suvel avalikkusele üllitatud manifest on ideoloogiliselt laialivalguv segasevõitu loosungite kogum, kust võib teha ainult ühe selge järelduse – see on poliitiliselt suunatud eriti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, võimuliidu ja seega ka Isamaa erakonna enda vastu, kirjutab riigikogu liige Jaak Valge (EKRE).
Ma ei tea, kui palju liikmeid parempoolsete ühendusel on, ent oletan, et mitte üle kahesaja. Seega kokku mitte üle kolme protsendi kõigist Isamaa liikmetest. Ilmselgelt on tegemist paberist tiigriga, mille kuvand on konfliktidest kütet saava meedia poolt üles töötatud.
Isamaa parlamendifraktsioonis on aga parempoolsete ühendusel suurem mõju. Põhiseaduse kohaselt pole riigikogu liige seotud mandaadiga, s.t keegi ei saa rahvasaadiku valikuid suunata. Ent demokraatia raudreegli järgi esindab ta oma valijaid. Ning need valijad on teda valides lähtunud Isamaa programmilistest seisukohtadest, kus on sõnastatud, et abielu mehe ja naise vahel peab olema kaitse all, mitte parempoolsete segasest manifestist, mida valimiste ajal polnud. Isamaa erakonna poliitiliseks väljundiks pärast valimisi oli aga Isamaa juhtide kaastegevusel koostatud võimuleping, mille kiitis heaks ka Isamaa volikogu.
Need ebalojaalsed Isamaa fraktsiooni liikmed, kes parlamendis oma erakonna juhtkonnast erinevalt hääletavad, pole oma riigikogu kohta saanud tänu oma Isamaa erakonnast erinevatele seisukohtadele ja/või isiklikule populaarsusele, vaid Isamaa erakonna maailmavaate populaarsusele. Seejuures on märgiline, et parempoolsete käilakuju, asendusliikmena parlamendikoha saanud Siim Kiisler kogus Isamaa erakonna esinumbrina oma valimisringkonnas vaid 379 häält. Üle Eesti sai aga ligi kolmkümmend Isamaa kandidaati Kiislerist rohkem hääli, ent parlamenti ei pääsenud.
Kiisler jäi isegi oma valimisringkonna esinumbrina alla kahele Isamaa kandidaadile, kes polnud erinevalt temast – endisest ministrist – üldse professionaalsed poliitikud. Riigikogu liikmetest on Kiisleri häältesaak väiksem vaid Imre Sooäärel. Kiisleri ülinõrk demokraatlik mandaat teeb ehk pisut mõistetavamaks ka selle, et Kiisler ja ta kaaslased kodanike valikuid ka referendumi näol ei hinda.
Julgen arvata, et parempoolsete tegevuse käivitajaks pole niivõrd poliitika, ammukski veel maailmavaade, vaid võimuvõitlus. Neil ei näi olevat karismaatilisi juhte ega võimet atraktiivset ja ühiskonna hoiakutele vastavat sõnumit edastada, seega pole neil omaenda erakonda moodustades edulootust. Poliitilisse tippu jõudmise ainus võimalus on Isamaa erakond koos selle poliitilise kapitali ja riigi eelarvest tuleva rahalise toetusega üle võtta. Selles olukorras on Isamaa strateegilise kommunikatsiooni juhi Juhani Jaegeri üleskutse neile, et valida, kas lahkuda Isamaa erakonnast või lahkuda parempoolsete ühendusest, väga loogiline ja poliitilise käiguna elegantne.
Maailmavaateline väitlus arendab erakondi, vastasel korral tabab neid stagnatsioon ja allakäik. Kui diskussiooni peetakse sisuliselt ja sisedemokraatia raamides, ei kahjusta see erakonda, vaid teeb tugevamaks.