16.01.2024
Juhan Smuuli bareljeef
Saame rõõmustada õigusselguse jalule seadmise üle: Harju maakohus tühistas meile väärteomenetluses määratud trahvi selle eest, et paigaldasime juulikuus Tallinna Kirjanike Maja seinale Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale Eesti NSV lipu, ja kinnitas, et see ei olnud väärtegu, kirjutavad aktsiooni korraldajad Andres Aule ja Jaak Valge (EKRE) Postimehes.
Tegutsesime algusest peale teadmises, et ENSV lipu kasutamist niisuguses protestis ei keela ükski Eesti seaduste paragrahv. Sellist paragrahvi ei leidnud ka PPA, kes lõpuks põhjendas trahvi määramist sisuliselt sellega, et häirisime kahte tallinlast, kellest üks, nagu hiljem selgus, viibis lipu ülespaneku ja mahavõtmise ajal suvilas.
Kas Smuul ise oleks olnud häiritud? Vaevalt küll. Tema elu tähelepandavam osa möödus selle lipu all ja selle lipuga seotud okupatsioonivõimu teenistuses. Smuul oli (üks) Eesti NSV kõige punasem kirjanik, ainus Eesti kirjanik, kes on saanud nii Stalini kui ka Lenini preemia ning olnud nii NSV Liidu kui ka Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee liige.
Maailmavaadet vahest ei saa selle omanikule ette heita, tegusid aga küll – eriti kui nendega on teadlikult põhjustatud kaasinimestele reaalset kahju või kannatusi. Ja seda Smuul põhjustas, või vähemalt aitas põhjustada, muu hulgas siis, kui ta oli märtsis 1949 küüditamise operatiivgrupi liige, ja ka siis, kui ta andis kirjanike liidu juhatuse liikmena mais 1950 oma allkirja mitme tuntud kirjaniku represseerimisele.
Ootamatult Smuuli kaitsele viskujad
Ta ei osalenud küüditamises nn manukana, nagu on püütud väita, ega sattunud küüditajate hulka juhuslikult. Manukaid võeti vajadusel kohapealt, neid ei toodud kohale Tallinnast. Küüditamise operatiivgrupi liikmed, nende hulgas Smuul, aga olid määratud kindlaks varem Tallinnas – ja mitte juhuslikult, vaid oma senise tegevuse ja võimutruuduse põhjal. Sõna «küüditaja» kasutamine Smuuli kohta on põhjendatud, nagu on märkinud Eesti Mälu Instituut.
Kuid ometi on praeguses Eestis ootamatult palju Smuuli ja tema bareljeefi kaitsjaid. Meie protestiaktsiooni tulemusel selgus, et avalikus arvamusruumis – eriti sotsiaalmeedias ja kommentaariumides – leidub eestlasi, kes oigavad kunagise Eesti NSV lipu kui lubamatu totalitaarvõimu sümboli peale, ent lisavad, et Smuuli tegevust seevastu ei saa vaadata pahatahtlikult ja seda tuleb mõista.
Mis siis, et Smuul oli omal valikul sellesama totalitaarvõimu propagandist ja kõrgel tasemel esindaja. Üha näib korduvat argument, et teisiti ei olnudki tollal võimalik ellu jääda ja Smuuli tegemised olid paratamatu koostöö kommunistliku võimuga, mida tuli vähem või rohkem teha igal mõistlikul eestlasel. Ühesõnaga, okupatsioonivõimu innukat toetamist peetakse mõistlikuks normaalsuseks.
Ent sellised Smuuli kaitseks sõnastatud argumendid õigustavad peale Smuuli ka Nõukogude olustikku, sedasama, mida tähistab lubamatu punalipp. See konformistlik käsitusviis ei jäägi tõepoolest kuigi kaugele sellest, kuidas toimis Smuul ise, kes pärast küüditamisoperatsioonilt naasmist – olles näinud, mida see endast kujutas – jätkas Stalini ülistamist ning leidis aega ka põlglikus ja naeruvääristavas toonis poeetilise vastuteksti kirjutamiseks Marie Underi luuletustele 1941. aasta juuniküüditamise kohta.
Teisalt heidetakse neile, kes on söandanud bareljeefi vastu sõna võtta, ette katset Smuuli loomingut tühistada – olgugi et nad ei ole seda üldse kõneks võtnud.
Mõniteist aastat tagasi, 2008. aastal oli kõne all küüditamisega seotud Kaarel Irdi kuju püstitamine Tartusse. Monumendikomisjoni juhtinud abilinnapea vastus oli resoluutne: ehkki Ird võttis küüditamisest osa läbiviijana, mitte korraldajana, oleks taolise minevikuga mehele Tartusse mälestusmärgi püstitamine ülim häbematus. Tundub, et tookord võttis ühiskond seda hinnangut kui loomulikku.
Praegune Smuuli õigustamine või kaitsmine kommentaariumides aga meenutab kohati lausa Nõukogude stiilis ajaloopropagandat, kus ei häbeneta ka fakte tagurpidi pöörata. Tekkinud valulise reaktsiooni intensiivsusest nähtuvalt leidub Eestis inimesi, kellel on väga suur huvi, et eestlaste tegevust sotsialistliku režiimi toetamisel isegi ei kritiseeritaks, rääkimata selle hukkamõistmisest. Kes neid kommentaare kirjutavad? Ja miks on hoiakud praeguseks, võrreldes 2008. aastaga, ilmselt muutunud?
Mingil määral võib asi olla sovetinostalgias. Nõukogude režiim ja sellest saadud traumad on ajas üha kaugemale jäänud. Vanemad inimesed võivad näha selles oma noorusaega, mil rohi oli rohelisem ja päikesetõus punasem, nooremad mingit ebareaalset ühiskonda, kus pidevalt palju nalja sai.
Keegi ei tühista loomingut
Olulisem aga on küsida: kas kommentaariumides vaadeldav valulis-agressiivne kaitsereaktsioon tähistab vaid inimlikku kaastunnet väidetavalt õnnetu kirjamehe suhtes või hoopis mingit äraspidist samastumist minevikuga?
Kõrvuti n-ö vene okupantidega, kellega eriti nooremad põlvkonnad sovetirežiimi seostavad, leidub minevikus paraku ka okupatsioonivõimu aktiivselt, eestluse huvide vastaselt teeninud ja kaitsnud silmapaistvaid eestlasi. Nõukogude Liidu kokkuvaringu eel, 1986. aastal oli Eesti Kommunistlikus Parteis 106 000 liiget, kellest 55 000 olid eestlased. Kaugeltki kõik nad ei tegutsenud eestluse vastu. Kuid see, kas nad olid vähem või rohkem ideelised, ei olegi nii oluline kui see, et nende elulugu on jäänud kirja ka järgmiste põlvkondade jaoks.
Paljud neist on ka praegu ühiskonnas aktiivsed või lausa juhtivatel positsioonidel, enamik neist olid või on kellegi vanemad ja vanavanemad. Seega on praegusel Eestil palju otseseid seoseid nende inimestega ja nende kritiseerimine võib paljude jaoks tähendada kriitikat omaenda perekonna, tausta või rehepapliku eluhoiaku vastu. Niisugustes olukordades on keeruline jääda erapooletuks.
Ent siiski, kui soovime eestlastena olla välismaailma ja ka iseenda jaoks usutavad meid okupeerinud võõrvõimude ülekohtust rääkides, peaksime olema põhjalikult kriitilised ka neid võimusid omal valikul toetavalt teeninud eestlaste suhtes. Nii, nagu sooviksime, et venelased Venemaal teevad. Vähegi objektiivsemale pilgule peaks olema selge, et aktiivsetes tegudes avaldunud innukus totalitaarse võimuga ja selle võimu terroriga kaasaminekul ei olnud tegelikult ellujäämise ega mõistlikkuse eeskuju. Kui see ei olnud pime fanatism, oli see teadlik karjerism.
Kui me ei soovi tunnistada eestlaste panust möödunud sajandi okupatsioonivõimudesse ja oma minevikku objektiivselt vaadata, on desovetiseerimine Eestis jäänud poolikuks. Teisisõnu, Nõukogude Liidu agoonia kestab Eestis ikka veel.
Bareljeefiga seotud küsimus ei ole Smuuli loomingu tühistamises, mida ei peaks mingil juhul tegema, ega ka Smuulile andestamises. Andestamise üle peaksid – bareljeefist olenemata – otsustama need, kellele Nõukogude okupatsioonivõim, Smuul sealhulgas, liiga tegi. Bareljeefiga seotud tegelik küsimus on selles, milline on Eesti avalikus ruumis ja laiemalt kogu ühiskonnas arusaam normaalsusest eetikas ja mineviku käsitlemisel. Sellest, mis on väärikas ja mis mitte. Seda normaalsust kujundame meie kõik, kogu ühiskonnana, ja me peaksime tegema seda kriitilise pilguga, mitte ebamugavates kohtades silma kinni pigistades.
Ka siis, kui Smuuli Stalini-truudus ja tegevus okupatsioonivõimu teenimisel põhines siiral usul, nagu on korduvalt rõhutatud, ei vabanda see siiras usk okupatsioonivõimu repressioonides osalemist ega saa rippuda pronksi valatud auavaldusena eeskujuks praegusele ühiskonnale.
Jaak Valge, ajaloolane ja poliitik
Andres Aule, kirjanik