04.12.2021
Jaak Valge
Delfi on ilmutanud artikli “Massiimmigratsioon Eestisse? Jah, eestlased tulevad”. Selle sisust ja pealkirjast jääb mulje, nagu oleksin migratsiooni teemal ajanud udu ning nn kolmandatest riikidest pärit immigratsiooni pärast muret tunda ei tasu.
Artiklis kirjutatakse: “Enne seda kui teatud poliitikud ja aktivistid hakkasid rääkima „sundvaktsineerimisest”, armastasid nad rääkida „massimigratsioonist”. Näiteks hoiatas EKRE liikmest riigikogu liige Jaak Valge Delfi Fortele antud usutluses, et varsti on nende tendentside jätkudes Eestis Pärnu või Narva linna täis uusmigrante Aafrikast, Aasiast ja idaslaavi maadest.”
Tegelikult – väidetakse artiklis – on muutunud “lihtsalt metoodika, mille alusel vastavat statistikat tehakse ning uude rändestatistikasse satuvad eestlased põhiliselt ise.”
Edasi väidetakse, et ehkki teatud valijagruppide suurimaks hirmuks on sisserändajad Lähis-Idast ja Aafrikast, domineerivad sisserändes siiski meile geograafiliselt kui ka kultuuriliselt lähemad maad Soome, Ukraina ja Venemaa ning kinnitatakse, et ”samas ei anna ka Ukrainast ja Venemaalt Eestisse tulijate arv „massimigratsiooni” mõõtu välja”. Võrdluseks tuuakse Poola, kuhu on ajalehe Wyborcza andmetel saabunud 680 000 valgevenelast ja 140 000 venelast, alates 2017. aastast Euroopaga viisavabadust omavast Ukrainast on aga hinnanguliselt saabunud 2 miljonit inimest, kellest kõigil pole elamisluba Poolas, kuid kes kasutavad pikemat Poolas viibimise võimalust.
Mina väitsin viidatud intervjuus järgmist: „Eelmisel aastal näiteks, kui migratsioon oli varasemate aastatega võrreldes isegi vähenenud, tuli Eestisse sisse üle 16 000 ja lahkus üle 12 000 isiku. Euroopa Liidu kodanike osas oli sisse- ja väljaränne enam vähem tasakaalus, aga meile jäi elama üle 4000 idaslaavi ja Aasia ja Aafrika riikidest pärit isiku rohkem, kui meilt lahkus. Kui nii jätkub, siis on meil kümne aastaga Narva või Pärnu suuruse linna jagu Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest ning Aasiast-Aafrikast pärit uusi elanikke, mis tekitab suuri lõimumisprobleeme juurde. Aga tõsi, rändeandmed on meil väga kehvakesed, ent paremaid pole võtta.”
Kõigepealt tuleb tõdeda, et statistikaameti rändestatistika metoodikamuutusega minu väiteid ümber lükata ei saa. Metoodika muutus juba 2015. aastast, aga mina olen kirjutanud viimastest aastatest, ning viimastel aastatel on tõesti sisseränne nn kolmandate riikide (Ukraina, Venemaa, Valgevene ning teised, peamiselt Aasia ja Aafrika maad) kodakondsusega isikute puhul suurenenud, arvestatuna seejuures sama, ühesuguse metoodika alusel (Statitsikaameti andmebaas, tabel RVR08).
Teiseks kirjutatakse Delfi artiklis eksitavalt ainult rändekäibest, mina aga keskendusin oma väites migratsioonisaldole, st sellele, kui palju on eri maadest meile rohkem inimesi kohale jäänud, kui lahkunud. Lõimumise seisukohalt ongi just see oluline. Ka Delfi artiklis toodud Poola näite puhul on kirjutatud vaid sisserändest, rändesaldo osas on meid aga teadmatusse jäetud. Poola statistikaameti andmetel oli Poola migratsioonisaldo 2018. aastal 3,6 tuhat ja 2019. aastal 6,2 tuhat, mida on, arvestades tuhande elaniku kohta, kümneid kordi vähem kui Eestis. Seega Poola ei kõlba küll Eestile näiteks massiimmigratsiooni kohta, küll aga kõlbab selleks näiteks Eesti Poolale.
Kolmandaks, loomulikult on Eestisse (tagasi)rännanute hulgas palju Eesti Vabariigi kodakondsusega isikuid, aga ma ju polegi vastupidist väitnud. Delfi artikli pealkirjast võib aga jääda ekslik mulje, nagu kasvaks meie elanikkond tagasitulevate eestlaste arvel. Paraku ei ole see nii: statistikaameti andmetel asus Eestisse eelmisel aastal elama 5900 Eesti Vabariigi kodanikku, lahkus aga 6920.
Neljandaks jään jätkuvalt oma väite juurde, et Euroopa Liidu riikidega on meie rändesaldo enam-vähem tasakaalus (sisseränne 3363, väljaränne 3103), küll aga on meie migratsioonisaldo idaslaavi kultuuriruumist ning Aasia ja Aafrika maadest pärit isikutega viimasel paaril aastal nelja-viie tuhandega plussis. Statistikaameti andmetest näeme, et 2020. aastal lisandus 584 Venemaa kodakondset, 1152 Ukraina kodakondset, 1377 “muude riikide” kodanikku (tegemist ei ole lääneriikide kodanikega), ning veel 1432 isikut, kelle kodakondsus teadmata. Siseministeeriumi elamislubade statistikast selgub aga, et nn kolmandate riikide kodanikele välja antud esmastest elamislubasid anti kõige rohkem välja Ukraina, Venemaa ja Valgevene kodanikele, ülejäänud jaotusid aga väga paljude riikide vahel, seejuures domineerisid erinevad Aasia ja Aafrika riigid.
Nii on mõistlik eeldada, et meie positiivse migratsioonisaldo annavad idaslaavi kultuuriruumist ja Aasiast ning Aafrikast pärit isikud. Muidugi on kahju, et meie migratsioonistatistika nii kehvake on, küll aga teame, et Pärnu elanike arv on ligi 50 000, Narva oma üle 50 000. Seega – kui eeldada, et 2020. ja 2019. aasta (mil rändesaldo nimetatud riikidega oli suurem, kui eelmisel aastal) olukord jätkub, siis on lihtne kümnega korrutades kokku arvutada, et kümne aasta pärast on lisandunud Pärnu või Narva linna jagu elanikke peamiselt idaslaavi ning Aasia ja Aafrika riikidest.
Eks igaüks võib ise otsustada, kas tegemist on massiimmigratsiooniga või mitte. Vastavat definitsiooni ei ole olemas, aga igatahes iseseisvuse taastamise ajal sarnase suurusjärguga migratsioonisaldot me nii nimetasime. Aastatel 1981-1990 lisandus meile igal aastal keskeltläbi 3600 Nõukogude Liidu osadest tulnud inimest, kümnendi esimesel poolel rohkem, teisel poolel vähem.
Jaak Valge
Riigikogu liige (EKRE)
ajaloolane