23.05.2022
Jaak Valge
Lootus, et idaslaavlased meie rahvastikuprobleemid lahendavad, oleks justkui põikpäine okupatsiooniaegse immigratsiooni tulemustest õppimisest keeldumine, kirjutab Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Jaak Valge ERR-is ilmunud arvamusloos.
Nii, et 30 000 Ukraina põgenikku lükkaks siis Eesti rahvastikuprobleeme üle 20 aasta edasi? Nõnda on Arenguseire Keskus tõesti pealkirjastanud teate oma analüüsi tulemusest ning seda on võidukalt korranud kogu Eesti meedia.
Arenguseire Keskuse raportit edasi lugedes selgus siiski, et 20 aastat edasi ei lükkuks Eesti rahvastikuprobleemid, vaid Eesti rahvaarvu kahanemine. Ent kui sellega nõustuda, st rahvastikuprobleemide lahenduseks oleks vaid suurem rahvaarv, võiks kõik Eesti rahvastikuprobleemid hoobilt lahendada.
Usun, et kui kuulutaksime Aafrika vaesemates riikides, et võtame Eestisse elama miljon inimest, saaksime selle arvu kiiresti kokku ning meie rahvastikuprobleemid oleksid mitte ainult 20 aastaks, vaid Arenguseire Keskuse loogika järgi mitmesajaks aastaks lahendatud. Ning sama loogika järgi peaksid juba praegu näiteks Islandi rahvastikuprobleemid olema kordades suuremad kui Eestis, hoolimata sealsest hoopis kõrgemast sündimusest ja elatustasemest.
Raportis kuulutatakse sedagi, et vanemaealiste ja tööealiste inimeste suhtarv paraneks märgatavalt kuni 2050. aastani, sest kolmandik põgenikest on lapsed ja täiskasvanute haridustase on Eesti keskmisega sarnane.
Vanemaealiste ja tööealiste inimeste suhtarv paraneks küll, aga ainult mehaaniliselt arvestades. Ent tasub väga kahelda, kas see parandaks meie töötegijate ja ülalpeetavate suhtarvu.
Kõigepealt on Euroopa riikides immigrantide tööpuudus põlisrahvastikust reeglina suurem, Saksamaal välissündinutel üle kahe korra, Rootsis koguni üle kolme korra.
Arenguseire: Ukraina põgenikud lükkaks Eesti rahvastikuprobleeme edasi Eestis, kus välispäritolu rahvastik koosneb peamiselt idaslaavi päritolu elanikest, on see näitaja praegu 1,4. Ent hilisimmigrantide puhul oleks tööpuuduse tase veel suurem, sest neil puudub keeleoskus ja nad vajaksid kohanemiseks aega.
Juhul, kui need valdavalt noored inimesed tõesti siia jääksid, oleks mõistlik eeldada, et nad kutsuvad Eestisse ka oma mittetöötavad vanemad. Seega ei anna Arenguseire Keskuse mehaaniline lähenemine kuigi adekvaatset tulemust. Ammugi ei arvestata Arenguseire Keskuse analüüsis sotsiaalkulusid, mida uusimmigrantide vastuvõtmiseks keeleõppe, kohanemisprogrammide jms näol teha tuleks, ning mis meie töötegijate maksukoormat suurendab.
Täiesti puudub Arenguseire Keskuse raportis aga sündimuse mõjuanalüüs. Nimelt jääb Eestis välispäritolu rahvastiku sündimus põlisrahvastiku omale selgelt alla. Sõltuvalt generatsioonist on erinevus 0,24-0,44 last. Välispäritolu inimeste sündimuskäitumine järgib päritolumaade, eeskätt idaslaavi maade mustreid, kus sündimus on madalam. Uues elukohas aga langeb sündimus veelgi.
Seetõttu on eestlaste vananemine olnud palju aeglasem, kui eelkõige idaslaavi maadest tulnud välispäritolu rahvastiku vananemine. Eesti pensionikulud on praegu sedavõrd suured osalt just varasema immigratsiooni tõttu. Nõukogude ajal töörände korras meile saabunud inimesed on nüüdseks suures osas pensionile siirdunud. 60-69-aastasest inimestest on koguni 42 protsenti välispäritolu ja välispäritolu rahvastiku osakaal kogu Eesti rahvastikust on 27 protsenti.
Seega oleks lootus, et idaslaavlased meie rahvastikuprobleemid lahendavad, justkui põikpäine okupatsiooniaegse immigratsiooni tulemustest õppimisest keeldumine.
Ukraina sündimus on madalam kui Eestis. Seega toimub immigratsiooni soodustamine meie laste tuleviku arvel. Ehk teisisõnu võivad Ukraina põgenikud näida nendena, kes aitavad meie inimestel pensioni saada, ent tegelikult nõuavad nad vähelapselistena oma panuse hoopis suuremas mahus tagasi siis, kui ise pensioniikka jõuavad. Seega Ukraina põgenikud ei lahenda meie rahvastikuprobleeme, vaid teravdavad neid tulevikus.
Sama vähe vajalik kui Eestile, oleks Ukraina põgenike Eestisse põlistamine vajalik ka Ukrainale. Andrewsi ülikooli demograafide arvutuste kohaselt oleks juhul, kui Ukrainast põgeneks viis miljonit inimest ning tagasi pöörduks vaid kümme protsenti, Ukraina rahvaarv 2040. aastaks kahanenud 33 protsenti, tööealiste osakaal 36 protsenti ja laste arv 56 protsenti.
See tähendaks Ukraina jaoks demograafilist katastroofi, millest oleks raske, kui mitte võimatu terveneda. Aga praeguseks on Ukrainast lahkunud juba üle kuue miljoni inimese. Kas me ikka tahame koos Vladimir Putiniga osaleda Ukraina sõjajärgse demograafilise kollapsi ettevalmistamisel?