Jaak Valge: Kas suudame vältida nii tohutut majanduslangust kui ka suurt inflatsiooni?

Kui pimedad on varem elevanti näinud, siis tunnevad nad tema erinevaid kehaosi kompides ikkagi hiigellooma ära. Kui mitte, siis juhtub nagu tuntud India muinasjutus, mil pimedad kirjeldasid elevanti üksteisele kui luuda, sammast, lootoslehte, köit või müüri.

Püüe kriisi mõju ette kujutada võib päädida elevandi asemel luua ettemanamisega, nagu tolles muinasjutus, kus pime vaid elevandi saba näperdas. India pimedatega päris samas olukorras me siiski pole, kuna teame kirjeldada maailma hiigellooma ümber, ning oleme viimase sajandi jooksul kogenud kolme majanduskriisi.

Esimene kriis haaras peamiselt Euroopa riike esimese maailmasõja järgsetel aastatel, teine – suur majanduskriis – möllas aastatel 1929-1933 ning kolmas hiljaaegu, aastatel 2007-2011. Loomulikult ei sarnane neist ükski käimasolevale, aga kolmekesi koos pakuvad meile arutlusaluse. Majandus ja tehnoloogia, tõsi küll, on eriti sajanditaguse ajaga tugevasti muutunud, ent inimpsühholoogia mitte.

2007. aastal alanud kriisi põhjuseks peetakse liiga suurt võlga, kuid ei saa öelda, et lahendus oleks olnud loogiline. Selleks, et peatada finantssüsteemi usalduse kaotuse doominoefekt ja käivitada majandus ning hoida seejärel seda tardumise eest, pumpasid lääne valitsused süsteemi üüratuid summasid juurde. Veel eelmisel aastal kasvas maailma üldine võlg kõigis sektorites üle 10 triljoni dollari, ulatudes rekordilise 255 triljonini. Ehk 33 tuhat dollarit või 30 tuhat eurot isiku kohta. Kaasa arvatud imikud, vanurid, džungli- ja kõrbeelanikud. Seda on 40 protsenti (87 triljonit dollarit) rohkem kui 2008. aasta finantskriisi alguses. Seejuures on valitsussektori võlg – 70 triljonit dollarit – rohkem kui kahekordistunud alates eelmisest majanduskriisist, moodustades keskmiselt 90% SKPst. Teisisõnu on võlast tekkinud kriisi ravitud uue võlaga. Lisandunud kapital on nüüd võib-olla kriisikindlamalt, aga kindlasti mitte sotsiaalselt õiglasemalt jaotunud. Ent seejuures pole kahtlust, et juhul, kui majandusseadused kehtivad, ei saa lõpmatult süsteemi uut raha sisse paisata, ilma, et raha odavamaks muutuks.

Teisalt on selge, et koroonakriisi tingimustes pole lääneliku heaoluga harjunud ühiskonnad võimelised – vähemalt esialgu – taluma tootmis langusega proportsioonis olevat elatustaseme tagasilööki ning nii näib uute summade kiirenev paiskamine süsteemi vältimatu. Valitsussektori võlakirjade emiteerimine ulatuski märtsikuus 2,1 triljoni dollarini (250 eurot iga maailma elaniku kohta), mis on enam kui kaks korda rohkem kui aastate 2017–19 kuu keskmine. Rahvusvahelise Rahanduse Instituudi (IIF) lihtsa prognoosi kohaselt, kus eeldatakse rahakülvi samas tempos jätkumist ja seda, et ülemaailmne majandustegevus väheneb nominaalväärtuses 3%, kasvab maailma võlakoormus sel aastal 322%-lt SKP-st 342%-ni. Kui summad ja majanduslangus on suuremad, kasvab võlakoormus veel rohkem. Ning veel on oluline, et 2007. aasta järgne rahakülv maandus sektoritesse, mis kasvatasid ülirikkust, kuid tekitasid inflatsiooni vähem, siis nüüdne rahamassi lisandumine peaks jaotuma laiemalt ning seega põhjustama hoopis suurema inflatsioonisurve.

Loomulikult on olukord riigiti ja regiooniti erinev. Suuremas ohus on need riigid ja rahatsoonid, kus koroonakriis ja sellest tulenev majanduslangus sügavam ja pikem ning juba praegu valitsussektori võlad suuremad ja varud väiksemad. Ehk Jaapan, USA ja eurotsoon, kus valitsussektori võlakoormus on üle 100% SKPst. Ehkki eurotsooni võlakoormus pole neist kõrgeim, võime just meie koos eurotsooniga olla suurimas ohus. Kokkulepete saavutamine eri riikide vahel on riikide erinevast majandusseisust ja erinevate ühiskondade teiselaadilisest hoiakust raske. Näiteks Kreeka ja Itaalia valitsussektori võlakoorem on kümneid kordi kõrgem kui Eesti oma, aga nende ühiskondade inflatsioonitaluvus näib olevat kõrgem. Eurotsoonis võidavad ja on juba võitnud suurema laenukoormusega riigid, kaotajateks aga euro stabiilsuse suhtes nö vastutustundlikult käitunud riigid, eesotsas Eestiga.

Olukord, mil inflatsioon väljus kontrolli all ja muutus reas riikides hüperinflatsiooniks, on meile tuttav I maailmasõja-järgsest ajast. Inflatsiooni põhjuseks oli sõjaaegne ja vahetult sõjajärgne rahatrükk, millega oli kaetud sõjakulud ning sõja lõppedes tõugatud Euroopa majandus käima. 1918. aasta jaanuarist kuni 1920. aasta detsembrini möllas ka miljoneid inimesi tapnud Hispaania gripp, ent majanduskriisile sel toona olulist nähtavat mõju ei olnud.

1920. aastate esimesel poolel kogesidki hüperinflatsiooni Saksamaa, Austria, Poola, Ungari ja Nõukogude Venemaa. Elias Canetti on õigustatult märkinud, et tänapäeva tsivilisatsioonides pole peale sõdade ja revolutsioonide midagi muud, mida haardeulatuselt võrrelda inflatsiooniga. Kiire inflatsioon põhjustas peale majanduslike nihete ka tohutuid sotsiaalseid häireid. Varade ümberjaotus nõrgestas eelkõige keskklassi, mis on teatavasti ühiskonna stabiilsuse alus ja demokraatia tugi. Bolševike võimulesaamist Venemaal hõlbustas sõjaaegne inflatsioon ning ilma Saksamaa inflatsioonita jäänuks Adolf Hitler vähetuntud kunstnikuks või keskpäraseks kirjanikuks. Eestis võis talumees 1920. aastal paari kotitäie kartulite eest saadud tsaarirubladega mitmekümnele aastale ajatatud võla tasuda. Saksamaal oli 1923. aasta lõpuks kasvanud hinnad 1,2 triljonit korda. Las Vegases kasiinodes tapetseeriti Saksa riigimarkadega seinu.

1929. aastal alanud järgmise kriisi puhuks olid valitsused õppinud inflatsiooni kartma kui tuld. Kriisi enda põhjuseks peetakse maailmasõjajärgsest tasakaalustamatusest tingitud ületootmist ning asjaolu, et puudus ülemaailmne rahanduspoliitiline institutsioon, mis oleks usalduse kaotuse ahelreaktsiooni peatanud. Belle Époque ajal maailma finantspealinnaks olnud London polnud selleks enam suuteline, nüüdne – New York – aga ei osanud ega soovinud. Kapital kihutas neist riikidest, mille majandusolukorda peeti ebakindlaks, aga kus seda vajati, maadesse, kus seda ei saadud nõnda viljakalt kasutada, kuid kus selle hoidmine tundus kindel.

Tulemuseks oli turumajanduse ajaloo seni suurim kriis, nii ränk, et tekitas kahtlusi süsteemi elujõulisuses. Kriisi haripunktil oli USAs ja Saksamaal ja paljudes teistes riikides veerand tööjõust tööta. Kuna puudusid sotsiaalsed tagatised, süvenes vaesus ja eliidivastasus ning ka oht demokraatlikule süsteemile. Just majandushäired on üheks olulisemaks demokraatia kokkuvarisemise põhjuseks. Kriisi mõjul kaotas Euroopas demokraatia neli riiki, sh Eesti.

Majanduses tähendas kriis üldist tollisõda ja protektsionismilainet. Tollid, kvoodid ja valuutakontroll olid kaitsevahendid, et jätkuks välisvaluutat, millega maksta oma kohustusi. Maailmarahanduses kehtinud kullastandardi süsteem purunes, kui Ühendkuningriik, kes selle süsteemi sada aastat tagasi oli loonud, kullastandardi esimesena 1931. aastal hülgas ja oma valuuta devalveeris. „Naela langemine“ tähendas mitte ainult rahvusvahelise rahandusmehhanismi kokkuvarisemist, vaid ka lõplikku usalduse kaotust. 1933. aasta juunis toimunud maailma majanduskonverents kukkus läbi. See oli viimane suur üritus majandusprobleeme rahvusvaheliselt lahendada. Maailmaturg killustus paljudeks erineva hinnataseme ja kitsendatud omavahelise kaubandusega turgudeks. Majanduslikult võitsid riigid, kes varem devalveerisid ja mõõduka kontrollitud inflatsiooni tekitasid. Kõige suuremat kahju said maad, kus kullastandardi ülemaailmsele taastamisele ja rahvusvahelisele koostööle lootes devalveerimisega hilineti. Nende hulgas ka Eesti, kuna Eesti Panga juhid pelgasid devalveerimise korral Rahvasteliidu Finantskomitee halvakspanu.

Depressiooni lõpp-punkti oleks maailma mastaabis raske sedastada, mõned riigid taastasid 1929. aasta toodangu taseme juba 1932. aastal, teised aga alles kümnendi lõpul. Rahvusvaheline kaubandus aga enne II maailmasõda ei taastunudki.

***

Mõlema varasema kriisi korral pääsesid mõõdukat inflatsioonipoliitikat tarvitanud riigid kergemalt, üldiselt oli aga nende kriiside puhul tulemus hirmuäratav. Kolmanda, 2007. aastal alanud kriisi puhul pumbati küll süsteemi raha juurde ja majandus läks kuigivõrd käima, kuid inflatsiooni ei kujunenud. Ent seetõttu on meil nüüdse kriisi puhul vähem varu ja valikuid, kui 2007. aastal.

Intressitaset tuleb hoida väga madalal, sest vastasel korral ei suuda riigid oma seniseidki võlgu teenindada ja inflatsioon peab ületama majanduskasvu, sest muul moel ei ole võimalik võla reaalproportsiooni SKPsse vähendada. Kui soovime vältida majanduse tarretumist, on uue raha sissepumpamine süsteemi vältimatu. See aga on kõnd mööda kuristiku serva.

Seega – kas suudame vältida nii üht kui teist, tohutut majanduslangust ja suurt inflatsiooni? Kas niigi ülevõlastunud riikide finantssüsteemid kannatavad lisakoorma välja?

Ma ei tea. Mitte keegi ei tea.

Igatahes kui maailma riigid piisavat koostööd ei tee, aga Eesti loodab lõpuni koostööle, siis ka hävime kõige enam, nagu 1930. aastate alguses. Majanduspoliitika kujundamisel ei saa olla enam kohta ideoloogiatel ja illusioonidel. Hoomata tuleb kogu elevanti, mitte ainult luuda.

Toimetuselt: lühendatult ilmunud Eesti Päevalehes 16. aprillil.