19.12.2023
Jaak Valge rahvastikuprogrammi esitlusel.
Teisipäeval arutleti Riigikogus Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel ka uue ERR-i maja üle ja selles küsimuses sõna võtnud EKRE saadik Jaak Valge soovitas seda raha kasulikumalt investeerida.
“Selle eelnõu tuumaks on võimaluse loomine, et rahastada uue rahvusringhäälingu maja ehitust. Ja mina ei ole küll a priori selle eelnõu vastu ja ma usun, et ka meie saadikud mitte. Loomulikult pole mingit kahtlust, et ajakirjanikud vajavad paremaid töötingimusi.
Küll aga lubaksin endale mõned arvutused ja sellise pealiskaudse analüüsi. Nimelt on Eesti Rahvusringhäälingu leivakirjas 1254 töötajat ja uue maja ehitus läheb maksma hinnanguliselt 65 miljonit eurot ehk 52 000 eurot ühe töötaja kohta. Sellest saaks viie aasta jooksul tõsta kõigi töötajate palka 866 euro võrra kuus ja kümne aasta vältel 433 euro võrra kuus. Toonitan, et see on siis viie ja kümne aasta vältel.
Ja kui ma jätkan natukene seda mõttemängu ja oletan, et me küsime rahvusringhäälingu töötajate käest, mida nad eelistaksid, kas seda uut 65-miljonilist maja või siis olemasolevate ruumide kohandamist, oletades, et selleks kulub näiteks viis korda vähem ehk 13 miljonit, ja seejuures lisanduks keskmisele palgale viie aasta vältel 693 eurot. Ma millegipärast eeldan, et nad eelistaksid seda viimast, palgalisa ja ruumide kaasajastamist ja ma oletan, et seda eelistaksid ka Eesti maksumaksjad, sest nii saaksime kvaliteetsema ajakirjanduse.
Ma toonitan, et see on praegu mõttemäng, küll aga ma tean väga hästi, et rahvusringhäälingu töötajad ei tahaks seda seisu, et nad jääksid mõlemast ilma, nii uuest majast kui palgalisast. Praegusel juhul oleks just täpselt nii, sest see, kui rahvusringhääling uut maja ei saa, ei tähenda kuigivõrdki seda, et rahvusringhäälingu töötajad saaksid palgalisa.
Toon enne seda üldistust veel näite teisest valdkonnast. Meie ülikoolid on aastaid kurtnud rahapuuduse üle, ja seda asjakohaselt. Õppejõudude palk on tõesti väga madal isegi meie kõrghariduse lipulaevas Tartu Ülikoolis. Ometi kavandatakse Tartu Ülikoolile uut õppehoonet Maarjamõisa väljale, mille eeldatud maksumuseks on 60 miljonit. Ma ei hakka siin õppejõudude palkadeks seda ümber arvutama. Ma olen Tartu Ülikooli patrioot, aga poliitikuna pean ma seisma eelkõige Eesti riigi kui terviku eest ja teen teistsuguse arvutuse. Nimelt oleks nüüd valitsusel vaja 10,7 miljonit eurot, et õpetajate palga alammäär tõuseks järgmisel aastal õpetajate soovi kohaselt 5%, streik jääks ära. Sellest ühest õppehoonest jätkuks õpetajate viie aasta palgatõusurahaks.
Ja nüüd võiksin tuua veel ühe näitena ka Tartusse kavandatava südalinna kultuurikeskuse ehituse oludes, kus Tartu laste- ja peretoetused on Eesti väikseimate hulgas. Pealegi tartlaste enamus ilmselt seda kultuurikeskust sellisena ei soovigi.
Jaak Aaviksoo tõi hiljuti välja, et sel taustal, kui Eesti valitsussektori suhtelised kulud haridusele on ühed kõrgemad Euroopa Liidus, saaksime kokku hoida just hoonete pealt ja seda raha palkadeks kasutada. Tsiteerin Aaviksood: “Kululiikide osas, mis läheb majade, mis inimeste palkade peale, on selgeid aastaid, isegi aastakümneid investeeringute osakaal hoonetesse ja rajatistesse kaks korda suurem kui mujal. Keskmine on 8, meil 15 protsenti. Kordan üle: meie haridusvaldkonnas on kulud betooni kaks korda suuremad kui mujal Euroopa Liidus. Aga,” nagu jätkab Aaviksoo, “probleem pole mitte numbrites, vaid selles, et palgarahade üle otsustatakse ühes, investeeringurahade üle teises, jooksvate kulude üle kolmandas kohas ja vastutust lõpptulemuse eest ei ole kuskil.”
Praegune juhus juhtum on just sada protsenti taoline. Siit üldistaksin: meie riigi üheks fundamentaalseks veaks ongi süsteemse poliitika puudus igal pool, eriti nähtavalt majandus- ja rahvastikupoliitikas, aga kõikides poliitikates. Praegune valitsus on seda fundamentaalset viga võimendanud. Ja lisaks sellele fundamentaalsele veale on ta ka muutnud seadusandliku ja täidesaatva võimu tasakaalu.
Ma arvan, et selle kõige üle tasub mõelda sõltumata sellest, kuidas me täna hääletame. Kvaliteetset ajakirjandust – toonitan, kvaliteetset ajakirjandust – ja ka Eesti loomeinimesi tasub igal juhul toetada. Küsimus on selles, kuidas seda kõige paremini teha.”