11.04.2024
Kus asub bürokraatia kodu?
Eesti rahvusmeelsed inimesed on juba ammu juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti Vabariigis dubleeritakse paljutki vene keelde ja seda lausa riigiametites, mistõttu Eesti ka venestub kiiremini. EKRE fraktsioon Riigikogus tegi ettepaneku kaotada riigiasutuste venekeelsed kodulehed, kuid kahjuks ei toetanud vasakliberaalne koalitsioon taas seda algatust.
Riigikogu otsuse “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid” eelnõud tutvustas EKRE saadik Jaak Valge.
“Eelnõuga tehakse valitsusele kohustuseks likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid.
Vaatasin üle, et Eestis on kodulehtede venekeelsed versioonid Vabariigi Valitsusel, kõigil 11 ministeeriumil ja rohkem kui pooltel teistel valitsusasutustel. Vaatasin siis ka, kuidas naabritel läheb, ja nägin, et Lätil ja Leedul ei ole venekeelseid kodulehti ministeeriumidel. Ja vaatasin siis teisi riike ka. Kõiki Euroopa ja maailma riike ma ei vaadanud, aga vaatasin neid siis, kus oleks loogiline, et võib-olla on. Selgus, et teistest Euroopa riikidest peale Eesti on veel ka Moldoval, Armeenial ja Valgevenel venekeelsed versioonid. Soome Vabariigi justiitsministeeriumil ja Soome Vabariigi sotsiaal‑ ja tervishoiuministeeriumil on erandina ka venekeelne ja veel araabiakeelne. Aga Soome valitsusel, peaministri kantseleil ja 10 ministeeriumil ei ole venekeelset kodulehte.
Eks see nagu märgiline asi on, see valitsusasutuste kodulehtedel venekeelsete versioonide olemasolu. See kipub ikkagi näitama sinnapoole, et meie riik ei võta oma riigikeele seisundit ja ka eesti keele mainet tõsiselt. Ja väidan uuesti, et meil ei oleks ju vaja üldse vene emakeelega õpilaste eestikeelsele koolitamisele üle minna. Keegi ei soovi, et nende lapsed õpiksid võõrkeeles, aga lihtsalt ei ole teist varianti, sellepärast et see eesti keele omandamine siin Eestis on olnud väga aeglane.
Viimase lõimumismonitooringu väide, et vaid 4% Eesti elanikest ei oska üldse eesti keelt, ega tõsiselt ei tasu seda võtta – mis see kriteeriumiks on, kas see, et kui inimene oskab juba eesti keeles tere öelda, siis ta juba selle mitteoskajate hulka ei kuulu. Siis sel juhul mina võiksin küll lugeda paarkümmend keelt kokku, mida ma natukene oskan.
Soovitan kasutada rahvaloenduse andmeid. Võtke tabel RLV 4.4.4. Siit on näha siis, et 2011. aastal oskas eesti keelt 41% venelastest, 2021. aastal aga 50% ehk kasv on alla 1% aastas. Ja kui te vaatate nüüd teisi emakeelerühmi, siis seal on olukord veelgi halvem. Tähelepanu väärib see tõsiasi, et paljude emakeelerühmade puhul õpitakse eelisjärjekorras ära just vene keel. Näiteks kui ukrainlastest oskas 2011. aastal eesti keelt 39,6% ja vene keelt 33%, siis 2021. aastal olid need proportsioonid läinud vastupidiseks: eesti keelt 44% ja vene keelt 52%. Ukrainlane läheb vene keele peale üle, see on vastus. Ta õpib natukene eesti keelt ka, aga läheb vene keele peale üle. Ühesõnaga, eelistati kiiremini vene keelt ära õppida.
Viimase kahe aasta nende rändelaine tulemusena on eesti keele oskus kindlasti halvenenud. Jälle ei tasu väga tõsiselt neid lõimumismonitooringu andmeid võtta. Kui 2023. aastal sooritas tasemeeksamit 4180 inimest ja kui A2-tase välja arvata, mis iseseisvat keelekasutust ei taga, siis oli neid ainult 2724. Aga eelmisel aastal ehk siis nendele eksamitele eelmisel aastal rändas sisse 42 000 inimest, kui eestlasi mitte arvestada.
Ühesõnaga, et eesti keele õppis selgeks kusagil 10 või vähem kordi inimesi, kui sisse rändas. Ja kui me jätame need Ukraina pagulased ka kõrvale, siis normaalaastal täiskasvanutest õpib eesti keele selgeks kusagil 2000 inimest nende eksamite alusel, aga sisse rändab kindlasti üle 10 000. Nii et kuidagimoodi see eesti keelele kooliõppele üleminekut ka ei paranda. Natukene parandab, aga see on sõelaga vee kandmine.
Selleks, et eesti keele oskus paraneks Eestis, tuleb teha lihtsalt neli sammu. Esiteks muidugi lõpetada see massiimmigratsioon. Ja nagu öeldud, et tuleb viimastel aastatel, Ukraina põgenikke arvestamata, sisse nagu kümneid kordi rohkem inimesi, kui suudame eesti keele selgeks õpetada.
Teiseks, loomulikult tuleb minna eestikeelsele kooliõppele, see on radikaalne samm, aga kahjuks paratamatu. Ja kolmas samm on siis Eesti avaliku ruumi eestikeelseks muutmine. Meie välispäritolu kaasmaalased on koondunud põhiliselt Ida-Virumaa linnadesse ja Tallinna. Kui me jätkame suhtlemist nendega vene keeles ja lubame siltide ja kõikide tekstide kirjutamisest vene keeles nagu seni, mistõttu polegi vaja ju eesti keelt siis selgeks õppida, siis ka need, kes on vahepeal selle eesti keele selgeks saanud, et need kipuvad ka eesti keelt ära unustama.
Ja neljandaks on siis eesti keele maine tõstmine. See eelnõu neid kahte viimast funktsiooni proovibki täita. Ühtaegu nagu pisike samm, aga see on nagu ka, aga märgiline samm.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid