08.05.2023
Jaak Valge
Käärid Riigikogu valimistel võitnud erakondade valimislubaduste ja tegutsemise vahel on muidugi ebameeldiv üllatus, aga veel suuremaks ootamatuseks on oma lubadustest loobumise põhjendamise erakordne lihtsakoelisus. Valede lihtsakoelisus.
Valitsusjuht Kaja Kallas väidab, et kodanikud on teda valesti mõistnud, kuna tema nüüdseks kurikuulus “lugege mu huultelt” kinnitus maksude seniseks jätmise kohta kehtis vaid eelmise valitsuse kohta. Ent ometi oli ka Reformierakonna Riigikogu valimisprogrammis sulaselges eesti keeles väidetud, et oluliseks peetakse üldise maksukoormuse tõstmise vältimist, eelarvetulusid tuleb aga kasvatada teistmoodi. Maksutõusu on valitsuse liikmed põhjendanud julgeolekuvajadustega, ent suures osas läheb maksutõus Reformierakonna kuluka maksulubaduse ehk nn maksuküüru täitmiseks.
Rahandusminister Mart Võrklaev raiub seejuures ühtesoodu, et maksutõusuta liigume Kreeka kursil, pidades silmas Kreeka võimetust laenukoormaga toime tulla. See on aga eriti demagoogiline, sest esiteks pole laenamine ainus võimalus maksutõusude kõrval ja teiseks on Eesti laenukoormus on täpselt kümme korda väiksem, kui Kreeka oma, ning ka Euroopa Liidu kõige väiksem, jäädes keskmisele viis korda alla. Seejuures rida teisi väiksema laenukoormusega riike, nagu Bulgaaria, Rootsi ja Tšehhi kasvatasid eelmisel aastal oma laenu osakaalu SKTst, Eesti aga kahandas.[1] Eesti on Euroopa riikide seas suur erand ning praeguses ja kindlasti ka tuleviku inflatsioonilises keskkonnas maksab väiksema laenukoormusega riigina kaudselt suurema laenukoormusega riikide võlga.
Ent see selleks. Kaja Kallas kinnitas, et Reformierakond ei rääkinud valimiskampaania ajal maksutõusudest, kuna see on ebapopulaarne. “Miks, sest siis ei saaks mitte kunagi rahvalt jah sõna selle peale, et maksud peavad tõusma.”
On tõsi, et põhiseaduse kohaselt ei saa maksuküsimusi rahvahääletusele panna. Aga kas kodanikud ei saa tõesti aru, millal maksutõusuks vajadus on, nagu Kaja Kallas kinnitab?
2020. aastal korraldas uuringuettevõte Norstat küsitluse, milles päriti, et kui toimuks rahvahääletus, kus küsitakse inimeste nõusolekut pensionide kahekordistamiseks, kuidas siis kodanik hääletaks? Küsimust täiendati selgitusega, missugust lisakulu tähendaks see riigi eelarvele ja näidetega, mis siis ära jätta tuleks. Ehk teisisõnu prooviti rahvahääletuse reaalset olukorda, kus esitatakse argumente ja vastuargumente. Tulemuse puhul tasub meie inimeste vastutustunde üle uhke olla: pensionide kahekordistamise poolt oli vaid 19% kodanikest, ja eriti uhke tasub olla selle üle, et pensionäride endi hulgas oli neid vaid 17%. Küll aga oli see protsent kõrgem mitte-eestlaste seas. Mis tõenäoliselt demonstreerib selle ühiskonnagrupi väiksemat identiteeditunnet selle riigiga, kus elatakse.
Ent sedasama, et kodanikud on vastutustundetud ja rumalad, usub ka sotsiaalkaitseminister. Nn abieluvõrdsuse või tegelikult homoabielu seadustamiseks valitsusliit mandaati ei saanud: see oli vaid sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valimisprogrammides ehk võis olla vähem kui veerandi valijate teadlik eelistus. Ning ka sotsiaalkaitseminister kinnitab, et nn abieluvõrdsuse teemal on erinevad maailmavaated, ent jätkab “Kui räägime vähemuste õigustest, siis kindlasti pole võimalik neid ellu viia viisil, et laseme enamusel otsustada. Tuleb astuda jõulisi samme!”[2]
Kõigepealt on arusaamatu, miks peab sotsiaalkaitseminister vähemusteks ainult seksuaalvähemusi. Tegelikult ühiskond koosnebki vähemustest ja inimestena kuulume kõik mingilt omaduselt vähemuste hulka. Miks on näiteks religioossed inimesed, kes soovivad abielu mõista nii, nagu seda aastatuhandeid Euroopa kultuuriruumis on mõistetud, vähemtähtsad, vähemvõrdsed, kui mõned seksuaalvähemused?
Või miks tuleb seksuaalvähemuste puhul võrdsusena mõista vaid “abieluvõrdsust”? Näiteks Douglas Murray tõstab esile (Hulkade sõgedus, lk 256), et uuringud on näidanud, et geimehed ja lesbilised naised teenivad pidevalt rohkem, kui nende heteroseksuaalsed kolleegid, mis tuleneb eeskätt asjaolust, et enamikul neist ei ole lapsi. Kas heteroseksuaalid peaksid hakkama nõudma diskrimineerimise ja palgalõhe likvideerimist? Ning veel üks loogiline küsimus – kas need aktivistid, kes tahavad seksuaalvähemusi esindada, omavad selleks ikka mandaati, st kui suur osa seksuaalvähemustesse kuuluvatest isikutest tegelikult soovib “abieluvõrdsust”?
Ning ka vähemuste õigused paneb ühiskonnas paika ikkagi enamuse hoiak. Vähemalt demokraatlikus ühiskonnas. Tihti ka rahvahääletustega. Abieluteemalisi referendumeid on ainuüksi Euroopas ainuüksi viimasel kümnendil toimunud kokku seitse. Horvaatias (2013), Iirimaal (2015), Slovakkias (2015), Sloveenias (2015), Šveitsis (2016 ja 2021) ning Rumeenias (2018).
Kuid kui 2020. aastal oli päevakorras referendumi korraldamine samal teemal, siis seisis Reformierakond sellele tuliselt vastu. Kaja Kallas nimetas koguni provokatsiooniks. Raske on teha muud järeldust, et Reformierakonna juhtfiguuride arvates on provokatsioon see, kui kodanikud saavad ise omi asju oma ühiskonnas otsustada, kuid provokatsioon ei ole see, kui valitsus kodanikel otsustada ei lase, vaid astub “jõulisi samme.” Tavaliselt nimetatakse seda ikka diktatuuriks või vähemalt autoritaarkorraks.
“Jõulised sammud” ei tähenda niisiis valitsuskoalitsiooni mõistes kindlasti rahvahääletust ent samuti mitte normaalset parlamentaarset protsessi. Jõulised sammud saavad tähendada ainult usaldushääletusi. Kaja Kallas väitis küll, et valitsus “ei kavatse mitte ühtegi eelnõu siduda usaldushääletusega, kui teie ei tee obstruktsiooni ja olete valmis arutama sisuliselt.”
Parlamentarism tähendab tõepoolest võimujagamis- ja koostöösüsteemi, mil puhul sisulised kokkulepped peegeldavad toetust erinevatele poliitilistele jõududele. Ent komprimisse, ammukski koostööd ehk sisulist arutelu parlamendis ei ole, juba pikka aega ei ole. Ning see ei ole opositsiooni süü. Kaja Kallase eelmiste valitsuste ajal oli võimuliit sunnitud läbirääkimiste laua taha tulema vaid mõnel korral ja siis just obstruktsiooni- või obstruktsiooniähvarduse mõjul. Nii oli näiteks vihakõne mõiste laiendamisega, mil puhul lõpuks mõistlik kompromiss sõlmiti. Aga toonitan, mitte sellepärast, et siinkirjutaja oleks selpuhul olnud läbirääkijana olnud tark, kaval ja paindlik, vaid sellesama obstruktsioonirelva pärast, mis läbirääkimised üldse võimalikuks tegi. Seega peaministri poolt mainitud “sisuline arutelu” tähendaks tegelikkuses seda, et võimuliit surub oma plaanid opositsiooni arvestamata läbi. Nii ei jää opositsioonil omakorda lihtsalt midagi muud peale obstruktsiooni üle.
Ning kui valitsus sellele järjest “jõuliste sammudega” ehk usaldushääletusega vastab, siis tähendab see parlamentarismi lõplikku kokkuvarisemist, sedasama, mis toimus Weimari vabariigis 1930. aastate algul, mil seadusi hakati looma parlamendi asemel presidendi dekreetidega.
Lõpetuseks tuleb aga tõele au anda ja tunnistada, et võimukoalitsioon kõiki kodanikke siiski rumalates ja manipuleeritavateks ei pea. Rumalad ju oma peaga ei mõtle. Ning siis poleks ju tarvis sõnavabaduse piiramist ehk vihakõne mõiste laiendamist, mida on Reformierakond pikka aega üritanud, aga mille vastuvõtmist on seni õnnestunud pidurdada. Sellega kitsendataks meie väljaütlemised vasakliberaalse poliitkorrektsuse raamidesse.
Oludes, kus valitsusliidul ei ole mandaati nende sammude astumiseks, on obstruktsioon meie kodanike hoiakute ja meie sõnavabaduse kaitsmiseks valitsuse omavoli eest ainuvõimalik meetod. Parlamenditöö seiskamine obstruktsiooniga on nendes oludes niisiis paradoksaalselt ka demokraatia ja parlamentarismi kaitsmine.
Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE)
[1] https://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/15725185/2-23012023-AP-EN.pdf/02f734a3-f3fe-df4d-db84-f1671933a5c6
[2] https://www.postimees.ee/7756662/intervjuu-riisalo-me-teeme-uhel-ajal-kaks-sammu-kooseluseaduse-rakendusaktid-ja-ka-abieluvordsus