10.05.2022
Jaak Valge
President jättis välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata, kuna seadus oli tema hinnangul parlamendis vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse kolme sätet rikkudes. Valitsus on katsunud väita, et seda seadust on vaja Ukraina põgenike jaoks, ja ruttu, ning see on jäänud kõlama ka meedias. Tegelikult pidi president aru saama, et see väide ei pea paika, sest nii ehk nii kehtib Euroopa Liidu rakendusotsus 4. märtsist 2022, millega nähakse Ukraina põgenikele ette ajutine kaitse. Ning ajutise kaitsega saavad nad ju kõik vajalikud õigused. Selle rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi Valitsus 8. märtsil korralduse nr 66 “Ajutise kaitse kohaldamine“. Ukraina põgenikele pole seda seadust vaja.
President teatas, et jättis selle seaduse välja kuulutamata protseduurireeglite rikkumise tõttu parlamendis, aga president ei väitnud, et ta oleks selle seaduse ülejäänud sisuga nõus, missugust muljet meile põhiseaduskomisjoni ettekandja püüdis jätta. President ei kirjutanud midagi selle kohta. See, et ei kirjutanud, ei tähenda, et oleks nõus. Vastupidi, komisjoni koosolekust jäi just mulje, et probleeme on ka ülejäänud sisuga.
Aga protseduurireeglite rikkumise tõttu seaduse välja kuulutamata jätmine on igati asjakohane. President on oma kohust täitnud. Need reeglid on olulised. President on erudeeritud isik, ja võib-olla ta teadis seda näidet, mis tõsi, on praeguses kontekstis utreeritud, ent siiski protseduurireeglite tähtsust ilmestav. Nimelt paljuräägitud Hitleri võimuletulek Saksamaal ei toimunud demokraatlikul teel, rahva valiku tulemusena, nagu ta ise seda püüdis näidata, vaid poliitiliste kombinatsioonide tulemusena olukorras, mil Saksamaal oli juba 1932. aastal lakanud toimimast parlamentaarse demokraatiana. Weimari demokraatiast oli alles jäänud vaid nimi. Ning kadunud oli demokraatia seepärast, et rikuti põhiseaduse vaimu, tõlgendades põhiseaduse protseduurireegleid nii, nagu selle koostajad ei olnud mõelnud. Nimelt hakati järk-järgult enam kasutama hädaolukorra dekreeti, mis tavaolukorras polnud valitsemiseks ette nähtud.
Mina ei oska loomulikult näha presidendi kõiki motiive, aga on mõistlik arvata, et ta lähtus presidendi ametivandest, mille kohaselt peab ta vankumata kaitsma Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, kasutades õiglaselt ja erapooletult talle antud võimu ning täitma ustavalt kohuseid kõigi ta võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja vabariigi kasuks.
Kuna eelnõu tegelikuks sisuks on need sätted, millega võimendatakse odavtööjõu sissevoolu ja massiimmigratsiooni, võiksin loogiliselt oletada, et juurpõhjus, miks president jättis seaduse välja kuulutamata, oli see, et seadus vastandub põhiseaduse vaimule tervikuna. Sellele, mis on kätketud Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatusse, mille kohaselt peab meie riik kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Presidendi motiivideks võisid olla ka need, millele ma praegu ei keskendu, nimelt eelnõuga võimendatakse esiteks meie majandusprobleeme, tehes Eesti odava tööjõu maaks, teiseks sotsiaalprobleeme, tehes niigi ülikeerulise lõimumise veelgi keerulisemaks ning pidurdades meie tööinimeste palgakasvu ning kolmandaks ei lahenda ka meie demograafilisi probleeme, vaid vastupidi – võimendab neid, kuna idaslaavi riikidest pärit sisserändajate sündimus on märksa madalam kui eestlaste oma.
Aga edasi – rääkides just presidendi motiividest, ning pealegi ei ole põhjust rääkida neist ainult minevikus, vaid ka tulevikus – tulebki välja tuua see juurpõhjus, kuidas see seadus põhiseadusele vastandub. Eesti demograafia keskuse rahvastikuprognooside kohaselt muutuvad eestlased juhul, kui jätkub praegune olukord, omal maal vähemuseks millalgi selle sajandi jooksul, kui me aga võimendame niigi toimuvat massiimmigratsiooni, nagu selle seadusega teha soovitakse, siis sel juhul, kui iga-aastane keskmine migratsioonisaldo on 6000, siis selle seaduse vastuvõtmise puhul ootab meid vähemuseks jäämine juba pisut rohkem kui poole sajandi pärast. Aga küllap president teab, et vähemuseks muutumine on siiski vaid üks sümboolne joon – põhiseaduse sissejuhatust täita ja eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist ja arengut tagada on keeruline juba varem, kui eestlaste osakaal senisest veelgi enam kahaneb. Ning see kahanemine juba toimubki, väga vabalt võib olla, et president vaatas statistikaameti kodulehte. Seega – kutsun parlamenti üles põhiseadust täitma, ning mitte selle eelnõu poolt hääletama. Kui valitsuskoalitsiooni eesmärgiks pole enam kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu praegune põhiseadus nõuab, siis oleks aus tulla välja põhiseaduse muutmise ettepanekuga. Seni aga, kui põhiseadus kehtib, ning kui valitsuskoalitsioon siiski selle vea taas teeb, et tagasilükatud seaduse poolt hääletab, siis loodan, et presidendil jätkub motiivi ja selgroogu põhiseadust kaitsta ning ta jätab seaduse taas välja kuulutamata.
Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE)