12.03.2024
Jaak Valge (Vasakul)
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Jaak Valge pidas esmaspäeval kõne rahvastikuprobleemide arupärimise teema raames.
“Mõtlesin, et ehitan oma ettekande üles praeguse ehk viimase kahe aasta ja iseseisvuse taastamise eelsete aastate rahvastikunäitajate võrdlemisele. Ma olen ikkagi ajaloolane ja ehk on see ka kuulajatele huvitavam.
Teen seda võrdlust sellepärast, et tuletada meelde, et vabanemise ja iseseisvuse taastamise peamiseks motiiviks oli see, et tundsime muret oma kodumaal vähemusse jäämise ja rahvusena hääbumise ees. See eksistentsiaalne ohutunnetus andis meile jõu ohtu trotsides vabanemist taotleda. Vaatlen kolme põhinäitajat – sündimust, keskmist eluiga ja välisrännet.
Niisiis aastatel 2022 ja 2023 oli aastas keskeltläbi 11 000 sündi. 1985 ja 1986. aastal aga 24 000 sündi. Seega praegu on sünde üle kahe korra vähem. Ütlete, et sünnitamisealisi naisi on nüüd vähem. Aga summaarne sündimuskordaja, mis ei sõltu sünnitusealiste naiste arvust, oli Eestis 1985 ja 1986. aastal keskmiselt 2,15, 2022. ja 2023. aastal alla 1,4. Ehk siis oli nõukogude okupatsiooni lõpul sündimuse summaarkordaja üle pooleteise korra suurem kui praegu.
On tõsi, et viimastel on langenud ka meie naabrite sündimuskordajad, aga toonitan, et Eestis on langus eriti suur võrreldes meie naaberriikide Läti, Leedu ja Soomega, seega ei saa rahul olla peaministri väitega, et igal pool on sündimus langenud. Aga meil Eestis on langenud kõige rohkem. Ja see riikide loetelu, kus olevat sündimus olevat üle taastetaseme, kümmekond riiki, see on kordades pikem, kiiruga vaatasin, et neid on 96 riiki 2020. aasta seisuga ehk peaaegu pooled maailma. Meie laste ja peretoetused ei ole kõige suuremad Euroopas, vaid nagu sotsiaalministeeriumi kodulehelt selgelt näha võib, on kõik lastele ja peredele mõeldud sotsiaalkaitsehüvitised Eestis Euroopa keskmised. Pole õige arvestada ainult rahalisi hüvitisi, arvestada tuleb ikka kõiki hüvitisi. Ning konkreetsetele peredele pole tõesti võimalik laste arvu ette kirjutada, küll aga on võimalik seada eesmärke, kaasa arvatud keskmist laste arvu.
Oodatav keskmine eluiga 1980. aastate lõpul oli meestel 66 ja naistel 75, viimasel kahel aastal naistel meestel 73 ja naistel 82. See näitaja on selgelt paranenud. Aga kui võrdleme teiste Euroopa riikidega, siis millegagi kiidelda pole. See jääb Euroopa Liidu keskmisele alla. Viimasel kümnel aastal olulisi paranemisi neis võrdlustes Euroopa keskmisega pole. Tervelt elatud aastate poolest on aga kolm Balti riiki Euroopa madalaimate näitajatega ja Eesti Euroopas eelviimane.
Ning nüüd välisränne. Aastatel 1986-90 saabus Eestisse keskeltläbi 14 000 inimest aastas ja lahkus 12 000. Migratsioonisaldo oli seega kahe tuhandega plussis. Enne 2022. aastat ja jättes arvestamata Eesti kodakondsusega ja määratlemata kodakondsusega isikud ning ka Ukraina põgenikud, kõigub sisseränne 9000-12 000 vahel ning migratsioonisaldo on 3000-6000 plussis. Tuletame teile meelde, et 1990. aastatel kehtestasime sisserändekvoodi 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast. Praegu tähendaks see 1300 isikut aastas, mille me (ilma Ukraina põgenikke arvestamata) peaaegu kümnekordselt ületame. Niisiis ei ole suur sisseränne põhjustatud Ukraina põgenikest, nagu peaminister väitis, arvud näitavad, et selle taha varjuda ei saa. Sest statistikaameti tabelid näitavad, et massiimmigratsioon toimub ka ilma Ukraina põgeniketa. Kui Ukraina põgenikud tagasi ei lähe, ja valitsus püüabki neid Eestisse põlistada, siis võimendatakse Ukraina rahvastikukriisi ja siis oleks see kõigi aegade kõige suurem immigratsioonihulk Eestisse.
Ma ei hakka siin massiimmigratsiooni kahjulikkusest pikemalt rääkima, aga olen veendunud, et suudaksin ka härra Belobrovtsevile ja proua Kõlvartile selgeks teha, et massiimmigratsioon on eriti kahjulik just mitte-eestlastele. Meile pole immigratsiooni tegelikult vaja. Toon mõned arvud. Kui me tõstaksime oma töötootlikkust Euroopa Liidu keskmisele tasemele, mida praegune immigrantidest odavtööjõud alla surub, saaksime justkui juurde 150 000 uut tööinimest. Kui tõstaksime oma tervelt elatud aastaid Euroopa Liidu keskmisele tasemele, saaksime justkui juurde 50 tuhat uut tööinimest.
Aga lähen edasi üldistusega, et meie rahvastiku seisund, mida 1980. aastate lõpul pidasime nii hulluks, et peale vabadusvõitluse muud võimalust ei näinud, on nüüd, meie oma valitsuse võimu all ja oludes, kus saame ise otsuseid teha, viimasel kolmel aastal veel halvemaks läinud kui ta oli okupatsiooniaja lõpul. Kindlasti tuleks seda nimetada rahvastikukriisiks, sest kui see ei ole rahvastikukriis, siis pole rahvastikukriisi üldse olemas. Ning kui meie inimestel veel rahvuslikku meelt on, ning minul pole kahtlust, et on, siis see kunagi ka ärkab, nii nagu ta ärkas 1980. aastate lõpul.”
Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige