16.08.2022
Jaak Valge
Ukraina sõja ja punamonumentidega seoses on taas päevakorrale kerkinud rahvussuhted, täpsemalt Eesti põlisrahva ja immigrantrahvastiku erinevad hoiakud. Just päevakorrale kerkinud, st taas nähtavaks saanud, sest kadunud pole need hoiakuerinevused olnud mitte kunagi. Hoolimata integratsioonitööst, mida on tehtud üle kolme kümnendi, termineid ja lähenemist pidevalt vahetades.
Esialgu kõnelesid valdkonnaga tegelevad vasakpoliitikud ja -ideoloogid venekeelse elanikkonna integratsioonist, siis hakati kõnelema integratsioonist Eesti ühiskonnas, mil eestlased ja venelased pidid teineteisele lähenema, seejärel toodi välja termin “lõimuma” ning nüüd kõneldakse Eesti ühiskonna sidususest. Head last ei iseloomusta alati mitu nime: nihe sõnakasutuses võib olla seotud vanemate terminite pealetükkivalt ebameeldivaks muutumisega.
Tõesti, sel teemal on tehtud meeletult palju sõnu ning nende sõnade tegemiseks on kulutatud ja kavatsetakse kulutada meeletult palju raha. Arengukava Lõimuv Eesti 2020 kogumaksumus aastatel 2014–2020 oli 80,6 miljonit eurot, Sidusa Eesti arengukava 2021-2030 oma aga 198 miljonit eurot, pluss lisavajadusteks 91 miljonit.
Seejuures on iseloomulik raporteerimine kiirest edust või vähemalt kohe saabuvast edust. Näiteks 2002. aasta integratsioonimonitooringust loeme, et konflikt rahvussuhete pinnal on muutunud praktiliselt olematuks ning mitte-eestlaste sallivus on arenenud intensiivsemalt kui eestlaste sallivus. “Eestlased ja teised rahvused ei erine oluliselt oma hinnanguis riigi ja demokraatia toimimisele.” Pärast pronksiööd, tõsi küll, vaimustus jahtus, aga vaid mõneks ajaks.
Integratsiooni ulatuse mõõtmine on aga segane, võib-olla ka meelega segaseks aetud. Mõõdikud on vaheldunud. Neid küsimusi, mille vastustega iseloomustati immigrantrahvastiku hoiakuid paarkümmend aastat tagasi, nagu näiteks see, kas Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu, või kas Eesti kodakondsuspoliitika on ahistav, kas arvatakse, et Eestis peaks olema kaks riigikeelt, enam ei küsita. Viimasest arengukavast moodustab immigrantrahvastiku lõimumine, mis peaks olema Eesti sidusa ühiskonna kujunemise peaprobleem, vaid ühe neljandiku ja küsimused on hoopis teised. Neist kõige naeruväärsema tiitlile võiks pretendeerida vast see, kuidas ollakse rahul rahvastikuregistri e-teenustega.
Nii ei saagi me teada, kuhupoole meie välispäritolu kaasmaalaste poliitilised hoiakud on liikunud ja võime vaid suu ammuli imestada, justkui ründaks Narva T-34 integratsioonisaavutusi. Mis alus oli meil loota, et olukord, mil punatanki nähakse paljude idaslaavi päritolu inimeste seas oma identiteedi alusena, on muutunud? Märkigem, et käesoleva aasta märtsis mõttekoja GLOBSEC poolt üheksas Ida-Euroopa riigis korraldatud küsitluse kohaselt hindas Vladimir Putinit negatiivselt vaid 68% Eesti elanikest. See näitaja oli veel madalam vaid Bulgaarias. Pole kahtlust, et see näitaja on kõrge just meie välispäritolu inimeste tõttu. Mis edukast lõimumisest me rääkida saame?
Rääkimata sellest, et arvamusküsitlustest saadud teave on suhteline ja kõikuv. Sotsiaalteadustes peetakse arvamusküsitlusi kõige vähem usaldusväärseks, sest vastused sõltuvad väga paljudest teistest asjaoludest, mis ei pruugi alati kajastada lõimumistaseme muutust. Hoopis täpsema teabe annavad uuringud, mis baseeruvad inimeste tegelikul käitumisel, mitte arvamusel sellest, kuidas nad teatavas situatsioonis käituda võivad. Seesugune vaade on jäänud lõimumise taseme hindamisel Eestis aga seni – kas tahtlikult või lihtsalt oskamatusest – täiesti tahaplaanile. Pole mingi saladus, et näiteks kuritegevus, HIV-viirus või kangete narkootikumide tarvitamine on rändetaustaga Eesti inimeste seas märksa rohkem, isegi kordades rohkem levinud. Neilt, kes räägivad, et Eesti “kaks kogukonda” peavad lähenema, võite küsida, kas põlisrahvastik peaks oma neid näitajaid kasvatama? Sidusa Eesti kujunemine peaks tähendama ikkagi välispäritolu rahvastiku lõimumist Eesti ühiskonda, mitte mingi hoopis teistsuguse Eesti ehitamist.
Rahvastikuteadlaste väitel kajastab lõimumisprotsessi sügavust väga hästi segakooselude (abielude ja registreerimata kooselude) määr, kuna see näitab eri rahvusest inimeste tihedat läbikäimist ning üksteise omaksvõtmist väga isiklikul tasandil. Leen Rahnu sedastab, et Eestis on segakooselude määr väga väike: 2011. aasta rahvaloenduse andmetel kõigist kooseludest kaheksa protsenti. Nooremates põlvkondades ei ole segakooselud sagedamaks muutunud. Samuti ei ole näha muutust, kui võrrelda sisserännanuid nende Eestis sündinud järglaste ehk immigrantrahvastiku teise põlvkonnaga. See olukord on muu maailmaga võrreldes pigem erandlik, sest üldjuhul on teises põlvkonnas segakooselud tihedamad. Registreeritud abieludest on aga kõige vähem püsivamad need, kus üks osaline on eestlane ja teine idaslaavlane. Niisiis võib segaabielude ulatuse põhjal küsida, kas Eestis üldse mingit lõimumist on toimunud?
Kas põhjuseks on välispäritolu rahvastiku ahistatamine ja tõrjumine Eestis, nagu vasakpoolsed ideoloogid on väitnud, kutsudes seejuures eestlasi üles end muutma? Demograafid, võrreldes Eesti andmeid teiste riikidega, leiavad, et Eesti välispäritolu rahvastiku demograafilise käitumise erisused ei tulene mitte niivõrd sisserändajate erinevast (ebavõrdsest) staatusest Eesti ühiskonnas, vaid kajastavad pigem päritolumaa käitumismustrite edasikandumist. Julgen arvata, et need käitumismustrid ei muutu või muutuvad üliaeglaselt siis, kui välispäritolu rahvastik elab kompaktselt koos, nagu Eestis, ning neid on väga palju, nagu Eestis.
Mida siis teha? Esimeseks sammuks peaks olema massiimmigratsiooni peatamine idaslaavi ja Aasia-Aafrika riikidest, mille maht viimastel aastatel – isegi põgenikke arvestamata on jõudnud juba okupatsiooniaja lõpukümnendi tasemele. Me ei jõua kuidagi nii palju idaslaavlasi meie ühiskonda lõimida, kui neid järjest sisse tuleb. Kui massiimmigratsioon jätkub sellises mahus nagu viimasel kahel aastal, siis tuleb ausalt tunnistada, et loobume Eestis sidusa ühiskonna kujundamisest. Või tuleks sidusus hoopis ümber defineerida, kuhupoole teel olemegi. Nii nagu uusvasakpoolsed paljude mõistetega on teinud.
Integratsioon ja lõimumine on juba saanud ja sidus Eestis saamas terminiteks, mis võrdsustuvad sisutu naeruväärse tühikargamisega, mis mitte kusagile ei vii. Pole seni viinud, ning kui nii jätkata, ei vii edaspidigi. Kui lõimumisideoloogidele ja -poliitikutele mingi soovitus anda, siis lõpetage loosunglikkus, ärge vihastage eestlasi nõudega end muuta, pange piir massiimmigratsioonile, tehke Eesti avalik ruum eestikeelseks ja jätke venelased oma integratsioonijutuga rahule. Pange need sajad miljonid keeleõppesse ja ongi kõik.
Jaak Valge
Riigikogu liige (EKRE)
ajaloolane