Ajaloolane Jaak Valge lükkab oma arvamusloos ümber Reformierakonna poliitiku Jürgen Ligi kohati hüsteeritsevad seisukohad.
“Kogenud poliitik, oma julgete väljaütlemiste poolest tuntud Jürgen Ligi tunnistab, et seekord tunneb ta hirmu, ja seda põhjusel, et ta “ei taha jätta oma lastele ja lastelastele maha riiki, kus tõde on vale.”
Riidukiskuvatest süüdistustest koosnevast kirjutisest võib välja lugeda, et sellise karmi järelduseni on Ligi jõudnud neljal põhjusel.
Esiteks väidab ta, et kaks koalitsioonikõnelejat – Isamaa ja Keskerakond – on sõnamurdlikud, kuna nad on lubanud EKREga koostööd mitte teha.
Teiseks leiab ta, et EKRE on kogunud oma hääled vale, viha ja pettusega, ning seejuures ka EKRE retoorika muutumine on pettus, kuna EKRE vaated ja eesmärgid ei ole tegelikult muutunud.
Kolmandaks süüdistab Ligi koalitsioonikõnelejaid ühtaegu kahes surmapatus – selles, et midagi kokku ei lepita, ning selles, et lepitakse, aga Ligi arvates on need halvad kokkulepped.
Ning neljandaks leiab Ligi, et ohus on Eesti riigi alustalad, kuna sõda käib liberaalse demokraatia vastu.
Ligi eksib EKREga koalitsioonikõnelusi pidavate erakondade valimiseelsete väljaütlemiste osas. Isamaa ei ole kunagi välistanud võimuliitu EKREga. Veel enam, käesoleva aasta jaanuaris märkis justiitsminister Urmas Reinsalu, et Isamaa teeb juba EKREga koostööd, isegi sellest hoolimata, et üks erakond on koalitsioonis ja teine opositsioonis.
Ka Keskerakonna esimees Jüri Ratas pole kunagi otsesõnu välistanud koalitsiooni EKREga, ehkki on teravalt kritiseerinud EKRE hoiakuid. Vastastikune kriitika on loomulik, sest Keskerakonna ja EKRE põhiväärtused ongi mitmes olulises osas erinevad. Seevastu on Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid eelmise aasta oktoobris pidanud EKREga koalitsiooni võimalikuks EKRE hea tulemuse korral. Kindlasti oligi tulemus hea, sest EKRE peaaegu kolmekordistas neil valimistel oma parlamendikohti.
EKRE süüdistamine oma poolehoiuhäälte pettuse ja vihaga kogumises pole samuti kuigivõrd asjakohane. Loomulikult peabki opositsioonierakond, liiatigi veel uus, olema oma propagandas värskem ja jõulisem, kui erakonnad, kes kannavad vastutust senise poliitika eest. Värskus ja jõulisus ei tähenda pettust ja viha ning võimuliidu sõlmimiseks paratamatud kompromissid ei tähenda valijate petmist.
Lugedes Ligi kategoorilist hinnangut koalitsioonikõnelustel seni kokkulepitule, kus ta väidab olevat toimunud asju, millest läbirääkijad avalikkust teavitanud ei ole, võib jääda mulje, nagu kuulaks Ligi läbirääkimisi salaja pealt. Pisut protsessiga kursis olevana võin siiski kinnitada, et sel juhul on keegi kurikaval poliitiline vastane või niisama naljahammas suunanud Ligi kõrvusse mingi teise nõupidamise hääled. Sest kõne all olevate võimuliidu konsultatsioonidega tema esitatud tekstil olulist puutumust ei ole.
EKRE esiletõus Eestis on üks osa kogu läänemaailmas kerkinud globalismivastasest rahvuslikust lainest, mis pole seni tagasilööke kogenud. Iga järgmise valimisega Euroopas on rahvuslased oma positsioone tugevdanud. On täiesti selge, et mida varem globalistlikke väärtusi kandvad erakonnad rahvuslikke jõude võrdväärse partnerina tunnustavad, st käituvad erinevast ideoloogiast hoolimata demokraatlikult, ühiskonna valikutele reageerides, seda valutumalt poliitiline spekter uue kuju võtab.
Jürgen Ligi kurtmine Eesti riigi alustalade ja liberaalse demokraatia ohustatuse just takistab nimetatud loomulikku ja demokraatlikku protsessi. Lähenemine, mille kohaselt püütakse demokraatia piirata vaid ühe kindla ideoloogia raamidesse, olgu see siis sotsialistlik demokraatia või liberaalne demokraatia, on oma olemuselt ebademokraatlik.
Suuremas osas Euroopa riikide parlamentides on rahvuskonservatiivid esindatud. Reas riikides, nende hulgas näiteks Austrias, Lätis ja Šveitsis on rahvuskonservatiivid aga esindatud ka valitsustes, ent ometi pole demokraatia kvaliteet seal kuigivõrd kannatanud. Ei kannata ka Eestis, kui EKRE valitsusse pääseb, vastupidi – EKRE eesmärgiks on poliitilise võõrandumise peatamine ja demokraatlik rahvaalgatus. EKRE ei soovi leiutada ja kehtestada oma, «konservatiivset demokraatiat» analoogiliselt Ligiga, kelle arvates hea demokraatia on ainult liberaalne demokraatia.
Seega on Ligi hirmul suured silmad – või teine võimalus – hirm sündida võiva võimuliidu ees tuleneb mingist teisest asjaolust, mida vapper poliitik välja öelda ei taha. Aga kui EKRE seekord ka valitsuskoalitsiooni ei lähe, juhtub see kunagi kindlasti – kui valimised Eestis ikka edaspidigi toimuvad.”