05.09.2021
Jaak Valge
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, ajaloolane Jaak Valge kirjutab oma arvamusloos, et praegune valitsus on teinud jämeda, õigustamatu vea: selleks on arrogantne, pookimisskeptikute vastane kommunikatsioon.
Jaak Valge: „Olen hoidunud Covid-19 teemal sõna võtmast, kuna minusugustel diletantidel pole mõtet meditsiiniteemadesse nina toppida. Akadeemiline hoiak tähendab, et pole mõtet kahtluse alla seada ning hakata üle kontrollima väiteid, mis on mitmekordselt oma ala professionaalide poolt tõestatud.
Vastupidi talitades muutuks uurimistöö kümneid või sadu kordi töömahukamaks ning suurem osa teadustekste jääks sündimata. “Seisame hiiglaste õlgadel”, nagu 12. sajandil olevat öelnud filosoof Bernard de Chartres, pidades oma kaasaegseid kääbusteks, kes näevad kaugele ainult varasematele teadmistele toetudes.
Meditsiinialal pole ma isegi kääbus. Ma suuda hiiglaste õlgadele ronida, st ei tunne hiiglaste avastusi, rääkimata nende rakendamisest. Ma ei tea öelda, kas viirus võiks olla inimese tekitatud ja seetõttu erandlik või on üks neist paljudest, mis tont teab mispärast aeg-ajalt maailma kummitavad ning siis kummitustena eikuhugi lahkuvad. Mu arvamusel pole väärtust ka näiteks maskide kandmise teemal. Ma usaldan neil teemadel erialainimesi.
Küll aga oskan näha viirusetõrje tulemusi, st seda, mida on saavutatud suhtlemispiirangute ning vaktsineerimisega – nii palju, kui avalikud andmed seda võimaldavad. See pole meditsiiniteadus, vaid statistiline analüüs. Tulemused sõnastaksin järgmiselt.
On võimalik, et vaktsiinid pakuvad teatavat kaitset nakatumise vastu, kuid igatahes märksa vähemal määral, kui loodetud. Enamvaktsineeritud elanikkonnaga riikides (Iisrael, Ühendkuningriik), kus kaitsepoogitute osakaal on 70-80%, on praegu näiteks seitsme päeva libisev keskmine haigestunute suhtarv isegi kõrgem kui Eestis. Meil on küll positiivse testitulemuse saanute seas kahe doosiga lõpetatud vaktsiinikuuriga inimesi vaid pisut üle 20%, kuid see ei näita kaitsepoogitute nakatumise erinevust teistest, kuna on mõistlik eeldada, et vaktsineeritud lähevad harvemini testi tegema, sest nad põevad kergemini ning oletavad endi haigestumist Covid-19sse harvemini. Võiks arvata, et vaktsineeritud, kes testima lähevad, saavad seevastu tihemini positiivse tulemuse, kui mittevaktsineeritud.
Teiseks, need nakatunud, kes on vaktsineeritud, aga ikkagi haigestuvad, põevad keskmiselt kergemini. Sellele viitab väga madal suremus eelmainitud riikides, samuti asjaolu, et Eestis on alates 2021. aasta suvest Covid-19 ravil olnud inimeste haiguse kulg olnud keskmiselt märksa kergem. Kui keskmine haiglas oldud päevade arv kõigi Covid-19 diagnoosi saanud haiglasse paigutatute puhul on 15, siis nüüdseks on see peaaegu kolm korda langenud. Ent ilmselt pole korrektne väita, et ainult vaktsineerimise tõttu, sest gripihooaeg pole veel alanud.
Edasi, pole kahtlust, et haigus kulgeb raskemalt vanemate ja nõrgema immuunsüsteemiga isikute puhul. Eestis haiglaravi vajanute keskmine vanus on 66. Samuti pole kahtlust, et suhtlemispiirangud vähendavad nakatumist. Austraalia ja Uus-Meremaa näited tõestavad, et radikaalsete piirangute korral on võimalik viirus täielikult lämmatada.
Viimaseks järelduseks on, et olukord muutub küll kiiresti, aga pidevalt tekib ka juurde andmeid, mille põhjal on võimalik täpsem analüüs. Ning kuna olukord on olnud segane ning kiiresti muutuv, on eksimused pandeemia taltsutamise juhtimisel olnud paratamatud.
Ent praegune valitsus on teinud siiski ühe jämeda, õigustamatu vea. Selleks on arrogantne, pookimisskeptikute vastane kommunikatsioon. Tegelikult ei tea ju keegi, kui palju gripihooajale ja uutele tüvedele vastu minnes vaktsineerimisest kasu on. Valitsuse üleolev ja manipuleeriv suhtumine on ise probleemiallikaks. Ühiskonnas on sel pinnal tekkinud umbusk vaktsiinide vastu ning kahtlused pandeemiavastaste meetmete efektiivsusest. Oleks imelik, kui umbusku poleks tekkinud. Usaldust ei saa nõuda seda välja teenimata.
Näib, et valitsusel puudub süsteemne plaan, mistõttu raiutakse üha rohkem vaktsineerimise nõudmist, ent seejuures murenevate argumentidega. Kuna vaktsiinide nakatumisvastane toime on märksa väiksem kui loodetud, või isegi puudub üldse, pole mõtet vaktsineeritute ja teiste eristamine, st mittevaktsineeritute diskrimineerimine. Samuti pole mõtet üritada iga hinna eest riskigruppidesse mittekuuluvate inimeste kaitsepookimist laiendada. Alaealiste vaktsineerimisel pole vähemalt esialgu mõtet, sest ülivähesed neist põevad haigust raskel kujul. Küll aga on mõtet propageerida, et vanemaealised ning nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed end hoolikalt hoiaksid.
Ilmselt läbime praegu suurimat kriisi alates iseseisvuse taastamise ajast. Kriisi lõppu pole veel näha, aga ühiskonna sidususe kadu on äärmiselt murettekitav ning meie Balti naabrite juures toimuv muret ei vähenda.
Mina olen vaktsineeritud ja mul on praeguste tõendite valguses alust arvata, et ühiskonnana me pigem võidame kaitsepookimisest. Samas mõistan täiesti vaktsiinivastaste muresid. Nende naeruvääristamine ja pretendeerimine tõemonopolile oludes, kus keegi täit tõtt ei tea, tekitab probleeme juurde.
Loodan mitte üle dramatiseerida, aga ma tõesti ei tea, kas praeguse valitsuse usaldust kriisiga võitlemisel on võimalik taastada. Klassikaline kriisiaegne käitumine, mille abil on võimalik vastuolusid ühiskonnas lappida ning praegusel juhul tekitada rohkem usaldust kriisivastaste meetodite vastu, on laiapõhjalise valitsuse moodustamine, kus osaleksid kõik parlamendiparteid.”