23.05.2023
Jaak Valge
Kui peaminister on opositsiooni tegevuse iseloomustamiseks tõsimeeli lagedale toonud Putini-Venemaa poliitika Ukraina suhtes, KGB ja Hitleri, siis analoogiatega enam suurt kangemaks minna ei saa. Kui, siis punased khmeerid, gestaapo ja kaugemast minevikust Tšingis-khaani.
Asi pole ainult selles, et peaminister on solvanud rahvaesindajaid ja seeläbi ülekaalukat osa Eesti kodanikke, kes viimaste küsitluste järgi opositsioonierakondi toetavad. Kriitikat pälvivad need peaministri kui riigi kõige võimukama poliitiku toodud sarnastamised eelkõige ähvarduse tõttu. Sest Hitleri või KGB vastu võitlemisel on ju kõik vahendid lubatud.
Opositsioon on niisugust valitsuse suunda iseloomustanud kui vaikiva aja poole liikumist. Sellena tuntakse teatavasti tavaliselt ajajärku 12. märtsist 1934 kuni Eesti okupeerimiseni. Ajajärku, mil erakonnad olid keelustatud, sõnavabadus piiratud, ning 1938. aastast alates käis parlament küll koos, ent sisuliselt vaid selleks, et kiita heaks valitsuse otsused.
Ajaloo- ja teistes humanitaarteadustes on võrdlev meetod üldlevinud. Küsigem siis, kas vaikiv aeg on käes või kas ka nüüd oleme sinnapoole teel?
Etteruttavalt olgu märgitud, et vastus on „ei“ ja „jaa“. Suurim erinevus on vast see, et ehkki ka Konstantin Päts oli seaduste väänamise kavalpea ning teatas, et ta tegutseb demokraatia kaitsmisel, on 12. märtsi daatum Pätsi-Laidoneri-Rei riigipöördena ikkagi selgelt defineeritav. Nende kõige populaarsemad poliitilised konkurendid arreteeriti, kohe kehtestati tsensuur, valitsus võttis kogu võimutäiuse, demokraatlikult valitud parlamendil lubati vaid korraks kokku tulla ning kavandatud valimised jäeti ära kuni uue, autoritaarse põhiseaduse kehtestamiseni. Väliskeskkond oli ükskõikne, olulist eksimust ajastu vaimu vastu Euroopas ei nähtud, sest ebademokraatlik kallak oli eri riikides peale suurt majanduskriisi üsna levinud.
Demokraatiast, demokraatia kaitsest ja parlamentarismist teeme nüüd suuri sõnu nagu toonagi, ent kui mõistame demokraatiat selle ehedas klassikalises tähenduses, siis on liikumine selgelt vastassuunas. Hiiliv, mingit kindlat rajajoont ei ole, vähemalt senini mitte. Ent parlamendi osatähtsuse vähenemine ja valitsuse rolli kasv on sarnane ja ilmselge. Kui veel riigikogu IX koosseisus (1999–2003) oli 30 protsenti eelnõudest riigikogus algatatud, siis riigikogu XIII (2015–2019) koosseisus oli nende osakaal juba kaks korda vähenenud ning eelmises parlamendis – kui obstruktsioonilised eelnõud välja jätta – vähenes veelgi. Seejuures moodustasid riigikogu eelnõudest peaaegu kolmveerandi riigikogu komisjonide algatatud eelnõud, mis olid reeglina koalitsiooni omad ehk valitsuse poolt ette heaks kiidetud.
Niisugusel valitsuse võimu kasvamise tendentsil on rida põhjusi, ka globaalseid, sh neid, mis tulenevad osalusest Euroopa Liidus ja Euroopa Liidu föderaliseerumisest. Parlamentarismi toimimisele see kindlasti hästi ei mõju.
Neist sõltumatu on aga Eestis omaette esinev, aga ülaltooduga kaasaskäiv suund, et opositsiooni eelnõud ja muudatusettepanekud hääletatakse valitsuskoalitsiooni saadikute poolt sisusse süvenemata nüri järjekindlusega välja. Kompromissid on aga võimalikud ainult obstruktsiooni või obstruktsiooniähvarduse mõjul. Obstruktsioon, varem eelkõige marksistide poolt kasutatud meetod, on muutunud justkui eelduseks, et parlamentarismi elemendid üldse toimida saaks.
Viimaste aastate Eesti parlamendipoliitikasse on lisandunud veel üks valitsusepoolne meetod, mis õõnestab parlamentarismi, nimelt eelnõude vastuvõtmise sidumine usaldushääletustega. Kui valitsus seob eelnõu algatamisel selle või mitme kobarasse seotud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega, siis komisjonides arutelu ei toimu, muudatusettepanekuid esitada ei saa ning eelnõu võidakse täiskogus seaduseks hääletada juba ülejärgmisel päeval pärast esitamist. Lisaks võtab usaldusega sidumine opositsioonilt ühe obstruktsioonivõimaluse ehk paljude muudatusettepanekute esitamise.
Esimest korda toimus eelnõude usaldusega sidumine 2009. aastal, Andrus Ansipi valitsuse ajal. Kuni 2020. aastani toimus viis niisugust läbilööki parlamentaristliku valitsemiskorra turvavõrgust, viimase nelja aasta jooksul aga juba kuus. Kõige rohkem ongi seda kasutanud Kaja Kallase juhitud valitsused – kokku viiel korral. Ning ehk on veel märgiline, et üheteistkümnest korrast kümnel on seda kasutanud Reformierakonna juhitud valitsused.
Niisiis saab usaldusküsimusega siduda vaid valitsuse esitatud eelnõusid. Nüüd ongi peaminister ja mitu teist ministrit lubanud eelnõusid jõuga läbi suruda. Seda tahet on olnud võimalus ka päriselus jälgida. Nimelt püüdis ja püüab koalitsioon eelnõusid esitada ilmtingimata valitsuse algatusel, ehkki samu eelnõusid saab esitada ükspuha kes koalitsioonisaadikutest. Obstruktsioonis kasutatud meetod, mis väga kaheldavate juriidiliste argumentidega murti, püüdis opositsioon takistada just eelnõu esitamist valitsuse esindaja poolt, sest parlamendi liikme algatatud eelnõu puhul oleks usaldushääletus võimatu.
Olgu käesoleva vastasseisuga kuidas on, ent poliitiline kultuur, nii nagu me seda oleme mõistnud, on samuti alla käinud. Riigikogu liikme omaduste hulka ei pea enam ilmtingimata kuuluma paindlikkus ja arukas veenmisoskus, vaid esinemisoskus ning kiire reaktsioon. Rahvaesindaja ei saa palka niivõrd seaduste loomise eest, vaid lihtsalt tasu, mis võimaldab tegutseda elukutselise poliitikuna, kelle oskuste hulgas peab ilmtingimata olema ülikõrge stressitaluvus. Sest olukord, kus tuleb ühes ruumis viibida isikutega, kellega ollakse tigedas poliitilises vastasseisus, on psühholoogiliselt kurnav. Inimolemuse juurde kuulub empaatia, ning sellega ei käi kokku pidev ja õel vastasseis nendega, kellega aastate kaupa koos töötatakse.
Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale on vastumeelne valitsuse püüd kehtestada maksutõuse olukorras, kus on ka teised lahendused, samuti peretoetuste vähendamine ja homoabielude seadustamine olukorras, kui kogeme enneolematut rahvastikukriisi, aga ka vihakõne mõiste laiendamine.
Viimane neist seostub Pätsi vaikiva ajaga. Ent on ka erinevus – kui 1934. aasta riigipöörde järgselt tsenseeriti ühtemoodi kõiki valitsuskriitilisi väljaütlemisi ja karistati nende eest, siis nüüd sunnitakse meid leppima vihakõne käsitlusega, mis juurutab poliitilise korrektsuse kontseptsiooni meie seadustesse. Poliitiline korrektsus aga, nagu märgib Michael Knowles, on küll üks tsensuuri liike, ent eelkõige keelekasutamise ja käitumise standard, mille kehtestamise varjamatuks eesmärgiks on traditsiooniliste normide purustamine, et tuua nende asemel uued, mis vastavad vasakpoolsuse ideoloogilistele standarditele.
Erinevus vaikivast ajast seisneb niisiis parlamendi tasalülitamise tempos, meetodites ja ulatuses, samuti erinevas sõnavabaduse piiramise käsitluses. Loomulikult on koalitsioonil veel pikk tee autoritaarajani. Ent raske oleks salata, et see tee on jalge alla võetud.
Lahendus, kuidas olukorrast välja tulla, on aga Pätsi autoritaarajaga vähemalt osalt sarnane. Loobumine opositsiooni tegevust kitsendavatest kodu- ja töökorra tõlgendustest, usaldushääletuste mittekasutamine ning naasmine kompromisside juurde. Kui tõesti tahetakse homoabielu kehtestada ja vihakõne mõistet laiendada, siis neiks sammudeks oleks aus teha rahvahääletus.
Erinevalt Pätsist, kellel polnudki võimalust demokraatliku korra juurde tagasi pöörduda, sest sellele järgnenuks tema ja ta režiimi juhtide süüdimõistmine, on Kaja Kallase valitsusel täiesti võimalik oma poliitikat muuta. Selleks tuleb üle saada kõrgist enesekesksest seisukohast, mille kohaselt opositsioon tegutseb nagu Hitler, KGB või Putini-Venemaa.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)