26.11.2020
Jaak Valge
Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige, ajaloolane Jaak Valge kirjutab, et Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Siim Kiisler on võtnud nõuks abielureferendumi mõtet kõvasti kritiseerida. Ka sotsiaaldemokraatidele ei meeldi rahvahääletus karvavõrdki ning nad on teada andnud, et kasutavad rahvahääletuse eelnõu pidurdamisel obstruktsiooni ehk esitavad referendumi korraldamise seaduseelnõule nii palju parandusi, et nende läbihääletamine oleks võimatu. Eelnõu tuleks sotsiaaldemokraatide arvates tagasi võtta ning rahvahääletuse plaan nurjunuks lugeda.
Kas rahvahääletuse tulemus ei too kaasa midagi uut?
Ladõnskaja-Kubits leiab esiteks, et valitsuse poolt sõnastatud küsimusega (“Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?“) ei saavutata midagi uut, kuna Eesti Vabariigi perekonnaseadus sätestab selgelt, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Kui vastus on “jah”, siis ei muutu tema väitel midagi, ning kui vastus on “ei”, siis suure tõenäosusega ei muutu samuti midagi, sest puudub selgus, millise kohustuse “ei” vastus riigiorganitele kaasa toob. Ladõnskaja-Kubits leiab, et niisuguse küsimuseasetuse puhul rahvast sisuliselt petetakse.
Tõsi, Eesti Vabariigi perekonnaseadus niimoodi sätestab, ent paika ei pea väited, et abielu tõlgendus üksnes mehe ja naise liiduna ei ole küsimärgi all. Rahvahääletuse “jah” vastusega kinnistatakse loomuliku abielu tõlgendus ka edaspidiseks. Seda ei oleks võimalik muuta parlamendienamusega, vaid vajalik oleks uus rahvahääletus teistsuguse tulemusega. “Ei” vastuse puhul ei muutu tõepoolest kohe midagi, küll aga peavad demokraatlikult mõtlevad poliitikud sellest edaspidi juhinduma.
Igatahes ei tähenda niisugune küsimusasetus petmist. Oleks ju olnud üsna totter eeldada, et kui 2003. aastal toimunud Euroopa Liiduga liitumise referendumi küsimusele “Kas Teie olete Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise poolt?” oleks vastatud eitavalt, siis see oleks tähendanud näiteks Eesti väljaastumist Euroopa Nõukogust, millega Eesti oli juba 1993. aastal ühinenud. Eitava vastuse korral oleks Eesti staatus jäänud selliseks, nagu oli enne rahvahääletust ning parlamendil poleks olnud õigust seda muuta. Samuti, kui abielureferendumi puhul.
Kas rahvahääletus ohustab esindusdemokraatiat?
Ladõnskaja-Kubits paistab olevat selles veendunud, väites, et poliitika viiakse tänavale, kuigi oleme leppinud kokku, et meil on esindusdemokraatia.
Varem tehtud kokkulepete värskendamiseks oleks otstarbekas lugeda algallikat ehk Eesti Vabariigi põhiseadust.
Paragrahv 58 kohaselt teostab Eestis kõrgeimat riigivõimu rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu nii Riigikogu valimisega kui rahvahääletusega. Aga pole imestamisväärt, kui see on unustatud, sest rahvahääletust oleme seni kasutanud väga vähe. Kui Riigikogu valimisi on alates põhiseaduse vastuvõtmisest alates tänaseni toimunud kaheksal korral, siis rahvahääletusi on Eestis toimunud ainult üks.
Võrdluseks – sama aja vältel – 1992. aasta teisest poolest kuni tänaseni on Lätis toimunud kaheksa ja Leedus üksteist rahvahääletust. Seega – vastupidi Ladõnskaja-Kubitsale võib isegi väita, et sedavõrd harv rahvahääletuste toimumine Eestis on olnud kokkulepete ja meie kehtiva põhiseaduse mõtte vastane. Ning isegi EKRE kui otsedemokraatlike instrumentide suurima pooldaja seisukohalt ei peaks referendumeid sagedamini korraldama mitte selleks, et esindusdemokraatiat otsedemokraatia vastu vahetada, vaid esindusdemokraatiat tugevdamiseks, et vältida poliitilise eliidi ja kodanike võõrandumist.
Kas abielureferendum lõhestab, polariseerib ja stigmatiseerib?
Ladõnskaja-Kubits kinnitab, et abielureferendumi peamiseks tulemuseks on see, et enamus sõidab vähemusest üle. See on tema arvates katse ühe vähemuse stigmatiseerimiseks ja loob pretsedendi teistegi vähemuste ahistamiseks. Kuid lisaks võib kujuneda ka moraalne pankrot ja tõusetub ka reaalne julgeolekurisk, kuna referendumi tulemusena ühiskond lõhestub.
Ka Siim Kiisler levitab sotsiaalmeedias teadet, et ütleb isamaalasena referendumile “ei”, kuna “populistlike rahvaküsitluste korraldamine Eestis lõhestab ühiskonda, mitte ei suurenda selle sidusust” ning kinnnitab, et “rahvaküsitluse korraldamisega avame pandora laeka, mis toob endaga kaasa üha uusi ja uusi katseid demokraatia sildi all polariseerivate teemadega ühiskonda lõhestada.”
Huvitava asjaoluna märkigem, et vaid mõned aastad tagasi oli Kiisler üheks referendumi eestkõnelejaks, nõudes rahvahääletust kooseluseaduse küsimuses. Seetõttu võib kujuneda mulje, et Kiisleri motiiviks on nüüd lihtsalt oma erakonna juhtkonna vastasus, ehk mitte Eesti lõhestamise vältimine, vaid Isamaa erakonna lõhestamine.
Aga see pole minu asi, motiivid motiivideks, argumentatsioon võiks olla ikkagi veenev. Kõigepealt pole selge, mida lõhestamise all mõelda? Kas teemade tõstatamist, mille puhul on tundub ühiskonna enamus olevat ühel, aga poliitline eliit teisel arvamusel? Sel juhul algas lõhestamine ju kooseluseaduse läbisurumisega 2014. aastal.
Kui aga lõhestamine on midagi tõsisemat, kus kodanikud vaenlastena rusikad taskus ja hambad ristis üksteise vastas seisavad, siis on igatahes on raske välja mõelda, miks Ladõnskaja-Kubits ning Kiisler arvavad, et just Eestisse ja just nüüd on kogunenud erilised riiakad tigedikud. Sest sama loogika alusel peaksid Läti ja Leedu olema risti ja põiki lõhestunud ning sagedasti referendumeid korraldav heterogeenne Šveits hoopis puruks läinud. Ent Šveits on hoopis tugeva identiteediga üks maailma õitsvamaid ühiskondi.
Eestlasi ei suutnud varem ühiskonnana lõhestada maailmasõja võitlused erinevates mundrites ega ka inimesi üksteise vastu ässitanud ja pugemist ning karjerismi kultiveerinud poolesajandi pikkune Nõukogude režiim. Mina ja Ladõnskaja-Kubits hääletame Riigikogus sageli erinevalt, ent ma ei pea teda sellepärast vaenlaseks ja julgen arvata, et ka tema mind mitte.
Küllap tunduks nii Ladõnskaja-Kubitsale, Kiislerile ja sotsiaaldemokraatidele üsna koomiline, kui parlamendi mõne komisjoni esimees või riigikogu esimees mõne küsimuse puhul teataks, et ta neid hääletusele ei pane, kuna see ajab rahvaesindajad omavahel tülli ja polariseerib riigikogu.
Täpselt sedasama aga nõuavad nad ühiskonna puhul. Nagu oleks ühiskond erinevalt rahvaesindajate kogust väike laps, keda probleemide ja otsustamise eest hoida tuleks, kuna see võiks teda frustreerida. Ehk on tegelikult selle hoiaku taga tõepoolest ühiskonna lapseks pidamine, kellele otsustusõigust anda ei saa, kuna siis võib ta edaspidigi soovida otsustada, aga võib hakata “valesti” otsustama?
Kas abielureferendum pole korraldamist väärt?
Ladõnskaja-Kubits kinnitab, et enamik inimesi (58%) ei pea abielureferendumit üldse tegelemistväärivaks teemaks. Kas väide, et ühe küsitluse kohaselt arvab 58% kodanikest, et abielureferendum ei ole tegelemistvääriv teema, on pädev tõestamaks, et referendumit ei ole vaja?
Arvan, et mitte. Nimelt taheti “Eesti Päevalehe” tellitud küsitluses teada kodanike arvamust järgmises vormis: “Võimuliit plaanib korraldada tuleva aastal referendumi, millega küsitakse, kas kodanikud peavad vajalikuks abielu mõistmist mehe ja naise vahelise liiduna. Perekonnaseaduse kohaselt tohib abielu sõlmida praegugi ainult mehe ja naise vahel. Kas teie meelest on tegemist nii olulise riigielu küsimusega, mille jaoks üleriikliku referendumi korraldamine on õigustatud?” Esiteks oleks raske väita, et tegemist polnud suunatud küsimusega. Seega pole ka alust arvata, et tõesti 58% kodanikest nii arvab.
Aga teisalt ongi loogiline, et kõigile kodanikele see teema ühtviisi korda ei lähe. Nii mina kui Ladõnskaja-Kubits, rääkimata Siim Kiislerist, pole kindlasti ühevõrra põhjalikult kursis Riigikogus arutluse all olevate küsimustega ja meilt ei saagi seda nõuda, sest inimvõimetel on piirid. Oleme kursis ja tegeleme teemadega, mis on meile olulised. Nii ka ühiskonnas. Referendumitel hääletamine, ükspuha mis küsimusi otsustatakse, on reeglina madalama osalusega kui parlamendivalimiste osalus. Ent teisalt on uuringute alusel teada, et peaaegu 4/5 Eesti kodanikest leiab, et vajalik oleks põhiseaduse muutmine nii, et kodanikel oleks võimalik algatada referendumeid. Vastu on aga 4%.
Aga obstruktsiooni referendumi puhul on Eestis varemgi tehtud. Nimelt 1933. aastal, kui otsustamisel olid tingimused, mille puhul rahva poolt algatatud põhiseaduse muudatused heaks kiidetakse. Parlament soovis seada rahva poolt algatatud eelnõu heakskiitmisele referendumil kõrgema kvoorumi kui varem hääletusel olnud parlamendi enda poolt esitatud eelnõule. August Leps luges rahvaesindajatele põhjalikult ladina keeles ette Henriku Liivimaa kroonikat. Obstruktsiooni eesmärk oli võrdsete tingimuste seadmine, et otsustamine oleks aus.
Sotsiaaldemokraatide plaanitava obstruktsiooni eesmärk oleks aga lausa vastupidine – ausa otsustamise pidurdamine.