27.02.2023
Jaak Valge
Kui haridus- ja teadusminister 11. jaanuaril parlamendis kõrgharidusseaduse muudatusi esitles, prognoosisin, et ülikoolide juhtkonnad tulevad uute ettepanekute ja ühtlasi rahaküsimistega välja sügisel.
Sest arvestades kõrgharidusõppe probleeme ning kõiki neid auditeid, raporteid ja analüüse, mis sel teemal on viimastel aastatel kirjutatud, kõiki neid kohtumisi, arutlusi, konverentse ja seminare, mis sel teemal peetud, komisjone, toimkondi ja toetusrühmi, mis kõrgharidusõppe probleemide lahendamiseks ellu oli kutsutud, libises eelnõu, mis 22. veebruaril seaduseks sai, täiesti pealispinnal.
Aga tähtaegadega eksisin. Eesti avalik-õiguslike ülikoolide nõukogude liikmete dramaatiline ühisavaldus ilmus sügise asemel juba 24. jaanuaril.
Pöördumise tuumaks on muidugi rahanõue, aga järgides kolme põhimõtet: suurenema peab nii õppetoetuste määr kui ka selle saajate hulk, õppejõud peavad saama õiglast tasu ning kõrgharidusse investeerimise võimalused ning stiimulid tuleb luua ka ettevõtetele ja inimestele endile.
Pöördumise autorid soovivad, et riigi kõrgharidusinvesteering tõstetakse 1,5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. 2019. aastal nii see oligi, aga koos erasektoriga. Sellega ületasime õige pisut OECD keskmist – olles Prantsusmaa ja Islandi vahel – ning õige tugevasti Läti ja Leedu vastavaid näitajaid. Seejuures ei pruugi rahapaigutus olla kõige efektiivsem, sest tudengi kohta on investeeringud kõrgkoolidesse ostujõupariteedis arvestatuna sellesama 2019. aasta seisuga OECD keskmisest allpool. Nii ehk nii on aga rahapuudus suur ja praeguseks on olukord tõenäoliselt halvenenud, ehkki värskeid võrdlevaid näitajaid ei ole.
Niisiis on pöördumise rõhk asjakohane, seda ka seepärast, et olukorras, mil poliitikutel ei jätku teadmisi, julgust ja tahet sisuliste reformidega tegeleda, ning kus ministreid hinnatakse selle järgi, kuipalju on ta oma valdkonda raha juurde toonud, ongi otstarbekas rõhuda ainuüksi rahale. Lisaks võivad poliitikud akadeemilistele inimestele tunduda elevantidena portselanikauplustes, keda on parem mitte mööbeldama lasta – rikuvad sellegi hapra tasakaalu(tuse) ära.
Kõige olulisem poliitiline tegematajätmine väljub aga kõrgharidusõppe raamidest. Nimelt pole meil tervikpilti. Haridus- ja teadusministeeriumis pole tehtud analüüsi, mida, kuidas ja mis tasemel õpetada kutsekoolides, rakenduskõrgkoolides ja ülikoolides.
Seevastu toodud kolm põhimõtet on täiesti selged ja igati mõistlikud, ehkki nende tulemus sõltub sellest, kuidas neid täpsemalt mõista ja rakendada.
Õppetoetuste määr ja selle saajate hulk peab suurenema
Loomulikult. Esitasime rahvuskonservatiivide fraktsiooni poolt eelmise aasta sügisel ka vastava eelnõu, millega tõstetakse aastase õppelaenu määra kümnele miinimumpalgale, leevendatakse laenusaamise tingimusi ning pikendatakse tähtaega, mil peale lõpetamist laenu tagasimaksmist alustatakse. Niimoodi oleks tagatud see, et üliõpilased ei pea nii palju töötama stuudiumi ajal lihtsalt elatise teenimise eesmärgil. Laenust kustutatakse pool, kui laenusaaja perekonnas on üks laps, ning kogu laen, kui kaks või rohkem last.
Paraku hääletati siis see eelnõu menetlusest välja. Reformierakonna valitsusest polnudki muud loota, sest sarnane süsteem likvideeriti just Reformierakonna poolt 2009. aasta suvel Andrus Ansipi valitsuse ajal vaid nädalase etteteatamisega, pettes tuhandeid noori inimesi. Eriti nördinud olid muide sotsiaaldemokraadid, kes toona ja veel mõni aasta hiljem nõudsid üliõpilastele tehtud ülekohtu heastamist. Paraku hääletasid ka nemad nüüd eelnõu vastu. Lootust annab aga asjaolu, et nüüd on vastav skeem lisaks EKRE-le ka Isamaa ja Keskerakonna valimisprogrammis.
Õppejõud peavad saama õiglast tasu
Ilma kahtluseta. Ning küsimus pole ainult õigluses, vaid ka õppe kvaliteedis, mis madala palga tõttu kannatab. Üle poole riigi kõrghariduskuludest moodustab personalikulu ja õppejõudude töötasu on seoses reaalsete kõrghariduskulude langusega kahanenud alla igasugust arvestust. Peamine on siinkohal muidugi riigi rahastuse suurendamine, ent ka ülikoolidel endil on võimalik vähendada ametnike arvu, mis küünib pooleni või isegi juba üle poole ülikoolide töötajatest, samuti vähendada kulutusi õppega mitteseotud tegevustele. Riik peaks selleks oma regulatsioonidega suuna andma, õigemini mitte rahaliselt premeerima mitteakadeemilisi tegevusi, nagu praegu.
Selline püstitus on väga täpne, kuna mõne OECD arvestuste järgi on just Eestis Euroopa riikidest konkurentsitult kõige väiksem erasektori panus kõrghariduse koguinvesteeringutest.
Inimeste endi panustamine saab toimuda üliõpilaste omaosaluse näol, mille sisseseadmine on võimalik pärast õppelaenu reformi ja mis võiks moodustada ca viiendiku õppelaenu aastamahust.
Ent ülikoolide finantsprobleeme see üksinda ei lahenda. Ettevõtetele stiimulite loomine saab aga toimuda kaudselt, Eesti kõrgharidusõppe kvaliteedi tõstmise ja Eesti vajadustele lähemale toomise teel.
Kvaliteediga ongi meil suured probleemid. Kõrgharidusest saadav palgalisa on Eestis üks Euroopa madalamaid ning on keskmise vanuse kahanedes kahanev. 2020. aasta näitajate järgi on Eesti 25-64 aastaste kõrgharitud inimeste palgalisa võrreldes põhiharitutega isegi OECD väikseim, ning magistri- ja doktoritasemega inimeste palgalisa võrreldes keskharidusega taas OECD kõige väiksem. Tõsi, eri riikidel on erinev arvestusmetoodika ning see tulemus ei pruugi olla kõige täpsem. Ent madalaima kvalifikatsiooniga lihttööliste ametikategoorias, mis valdavalt ei eelda erialast väljaõpet, oli kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal Eestis 2020. aastal 16 protsenti, ületades Euroopa Liidu keskmise üle kahe korra. Ehk teisisõnu on Eestis üle kahe korra rohkem kõrgharidusega lihttöölisi kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Niisiis on meil igatahes suur probleem, mille üheks ilminguks ongi seesama üliväike erasektori panustamise määr. Kuigivõrd parandaks olukorda juba mainitud üliõpilaste omaosaluse kasvatamine ja õppejõudude palgatõus, aga lisaks peab riik ülikoolide hindamis- ja rahastamiskriteeriumide seast eemaldama ideoloogilised ja kvantiteedile suunavad sätted ning asendama need Eesti-kesksetega. Need on keerulised ja aegavõtvad muudatused, ent ilmselgelt hädavalikud.
Aga peale selle peaks ülikoolidel olema veel üks funktsioon, mida pöördumises küll eraldi põhimõttena välja ei toodud, ehkki toonitati, et riik ilma emakeelse kõrghariduseta pole iseseisev riik.
Emakeelse kõrgharidusõppe ja teaduse hoidmine ja edendamine
Eesti ülikoolid on aga ingliskeelestunud rahvusvahelistumise sildi all. Doktorantidest õpib eesti keeles alla viiendiku. Ent kõrgharidusseaduse kohaselt loetakse õpe eestikeelseks, kui 60 protsenti sellest toimub eesti keeles. Seega ei pidurda eestikeelne õpe kuigivõrdki kõrgprofessionaalidest välisõppejõudude rakendamist.
Argument, et ingliskeelset õpet on vaja, kuna vastasel korral ei jätku meil mõnele erialale üliõpilasi, on üsna kahtlase väärtusega. Me ju ei õpeta üliõpilasi õpetamise enda pärast, vaid seetõttu, et Eesti ühiskonnal on kõrgharidusega spetsialiste vaja. Aga suurem osa inglise keeles õppivatest välisüliõpilastest ei jää stuudiumi lõppedes Eestisse, sest nad saavad umbkeelsetena erialast tööd üsna vähestes kohtades. Ning miks peaksid Eesti tudengid, kes peavad inglise keeles õppima, tegema seda Eestis?
Üks näide on Tartu ülikooli filosoofia magistriõppekava. Mõni aeg tagasi muudeti see ingliskeelseks, millele siis, kui see oli eestikeelne, astus viimastel aastatel keskmiselt neli Eesti tudengit. Argumendiks oligi tudengite vähesus. Eelmisel aastal lõpetas tõesti kuus tudengit, aga nende seas polnud enam ühtegi eesti nimega.
Eesti keele osakaal kõrgharidusõppe erinevatel tasemetel tuleb tagada seadusega. Ka selle eelnõu on rahvuskonservatiivid esitanud, ent paraku kuigi kaugele see ei jõudnud.
Kokkuvõttes tuleb aga järeldada, et äsja lõpetanud parlamendikoosseis ja ministrid on kõrgharidusõppe probleemide lahendamises läbi kukkunud ehk päris probleemide lahendamine on edasi lükatud.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)