19.12.2020
Jaak Valge
Ekspresident Ilves kirjutab meelsasti poliitilisi säutse ja hurjutab Eesti valitsust vägisõnadega, ent sisuliselt argumenteeritud sõnavõttudeni ei ole ta selles tegevuses harilikult jõudnud. Seda enam väärib tähelepanu hiljutine inimõiguste instituudi aastakonverents, kus ta sõnastas kaks teesi seoses tulevase referendumiga. Need tuleb siiski tükkidest kokku panna, sest tema põhiliselt valitsuse üle ilkumisele pühendatud jutt on kaunikesti segane.
Kõigepealt püüdis Ilves selgitada, mis on äärmuslus. See seisnevat tema arvates inimõigusi rikkuvates seisukohtades: „Pea kõik riigid on ÜRO inimõiguste deklaratsiooni alla kirjutanud, siis noh, see vist kehtib päris laialt. Ja kui me näeme, et keegi hakkab piirama inimõigusi, siis üldjoontes võime öelda, et see on … üldaktsepteeritud normide puhul äärmuslik …”
Seejärel eksles Ilves kellegi või millegi bolševismiga võrdlemisse, kuid suutis siis suhteliselt selgelt kinnitada: „kus ma arvan, et see radikaalsus muutub äärmusluseks, on, kui hakatakse inimõiguste üle näiteks referendumeid pidama. No asi, kus enamus … kogu see ülddeklaratsioon inimõiguste kohta tähendab, et need õigused on igal inimesel ja selle üle ei hääletata”.
Ülle Madise küsimusele, kas konsensus, et kõikidele inimestele on tagatud inimõigused, on kitsenenud, vastas Ilves: „Ilmselt väga, tähendab, esiteks, kui me vaatame selle Putini referendumi arutelu praegu, mida ma nimetan selleks, sest see on üle võetud täpselt samasugusest referendumist, mis leidis aset Putini eestvedamisel alles kevadel, kus siis seadustati, mis on abielu, pandi põhiseadusessse, see puudus varem sealt, ja nüüd me teeme täpselt sama, noh ma saan aru, et on mingi suur soov olla nagu Putini Venemaa, aga see on niivõrd ilmselge näide, siin ei pea mingit süvaanalüüsi tegema.” Edasi arvas Ilves, et „võiks öelda, et Eesti ei toeta seksuaalvähemuste inimõigusi”.
Niisiis väitis ta, et ÜRO 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon fikseeris inimõigused, mis enam arutlusele ega referendumitel hääletamisele ei kuulu, teisiti mõtlemine aga on äärmuslus. Ühtlasi suunas ta kuulajat selle poole, nagu oleks plaanitav abielureferendum mõeldud seksuaalvähemuste inimõiguste vastu. Teiseks väitis ta esimest väidet edasi arendades, et Eestis kavandatav referendum on üle võetud täpselt samasugusest Venemaal toimunud rahvahääletusest.
Inimõigused
Inimõigused on moraalsed põhimõtted või normid, mis kirjeldavad teatavaid inimkäitumise standardeid. Need ei ole antud kusagilt kõrgelt, vaid on kasvanud välja ühiskonnast endast, tema hoiakutest ja väärtustest. Inimõigused on ühiskonna kokkulepe ja saavad üldkehtida vaid siis, kui ühiskond neid aktsepteerib.
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist, nagu see 1948. aastal sõnastati, loeme: „Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond. Neil on võrdsed õigused abielu sõlmimisel, abielus olles ja abielu lahutamisel. […] Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline üksus ning tal on õigus saada ühiskonnalt ja riigilt kaitset.”
Tollal sai perekond kui „ühiskonna loomulik ja põhiline üksus” abielu kontekstis tähistada vaid nn traditsioonilist perekonda, mitte samasooliste ühendust. Vastasel juhul oleksid teksti koostajad jätnud nimetamata „mehed ja naised” ja kirjutanud selle asemel „inimesed” või lisanud lubamatute kitsenduste hulka peale rassi, rahvuse ja usu ka soo.
Inimõiguste ülddeklaratsioon võeti ametlikult vastu kahes (inglise ja prantsuse) keeles. Prantsuskeelses tekstis on mees ja naine kumbki ainsuses („l’homme et la femme”) ning seega tähistab lause, mis algab eesti keeles sõnadega „Neil on” („Ils ont”), mehe ja naise õigusi, kui nad omavahel abielluvad.
Eestis on erinevalt inimõiguste ülddeklaratsioonist õiguslikult siduv Roomas 1950. aastal alla kirjutatud Euroopa inimõiguste konventsioon, mida tõlgendab Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle otsused seisavad Eestis kõrgemal ka Riigikohtu omadest. Selle konventsiooni artiklis 12 on sätestatud: „Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond kooskõlas selle õiguse kasutamist reguleerivate riigisiseste seadustega.” Samasooliste abielu seal ette nähtud ei ole. Sama on EIK on kinnitanud ka mitmes hiljutises kohtuasjas.
Seega ei ole samasooliste abielu inimõigus, mis oleks sellisena nähtud ette ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, Eestile siduvate rahvusvaheliste aktide või kohtuotsustega.
Samuti ei ole õige Ilvese kombel referendumeid ja inimõigusi põhimõtteliselt vastandada. Mõlemad on demokraatia tulemus ning enamikus demokraatlikes riikides, ka Eestis on inimeste põhiõigused, st inimõigused tagatud põhiseadusega, mis on vastu võetud rahvahääletusel. Ilvese järgi oleks ka põhiseaduse vastuvõtmine rahvahääletusel äärmuslik, sest „need õigused on igal inimesel ja selle üle ei hääletata”. Nii liigituksid äärmuslaste korraldatuteks suuremas osas maailma demokraatlikes riikides, ka Eestis kehtestatud põhiseadused.
Putini referendum?
Veel kummalisem on Eesti abielureferendumi samastamine „Putini referendumiga”. Rahvahääletuses abielu tähenduse üle leppis Eesti võimukoalitsioon kokku enne, kui Venemaa referendumist üldse midagi teada oli. „Putini referendum” Venemaal toimus tervelt 206 konstitutsioonimuudatuse küsimuses. Abielu määratlemine oli vaid üks neist ning arvatavasti serveeris Kreml selle oma kodanikele eesmärgil, et nad riigi juhtkonnale olulised muudatused hõlpsamini alla neelaksid. Kõige olulisem allaneelatud muudatus lubab Putinil veel kaheks ametiajaks presidendiks kandideerida.
Olulisem erinevus Eestiga seisneb aga selles, et Venemaa on autoritaarne riik, kus võim on koondunud president Putini kätte, kohtusüsteem on sõltuv, meediakeskkond kontrollitud ja Kreml saab valimistega manipuleerida. See tähendab, et ausad referendumid ei saa seal üldse teostuda. Sama totter oleks meie valimiste kohta väita, et need on “Putini valimised”, kuna ka Venemaal toimuvad valimised.
Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige (EKRE)