17.03.2020
Ajaloolane ja poliitik Jaak Valge.
Riigikogu liige, ajaloolane Jaak Valge (EKRE) kirjutab, et kuna praegusel juhul on tegemist globaalse liitkriisiga, siis selle mõjud kujunevad tõenäoliselt tohututeks ning tuleviku ajaloolased näevad ilmselgelt 2020. aastat uue perioodi algusena, uue normaalsusena, mille nime ega sisu me veel ei tea.
„Oleme alles üleminekuprotsessi alguses, mil prognoosimine on eriti vähe tänuväärne,“ märkis Valge, pannes kirja mõned ajalised ja pikema vaatega mõtted kirja:
*Hea, et Eestis on otsusekindel valitsus, kus vähemalt osa liikmeid suudab mõelda loominguliselt, ega oota instruktsioone kusagilt ülalt, alt ega väljast.
*Teiseks ja veel olulisemaks plussiks on Eesti sidus ühiskond, mis tähendab, et kui kriis ka väga raskeks paisub, on meil eeldusi raskused paljude teiste (ka rikkamate) maadega võrreldes leebemalt läbi elada. Marodööritsemisi, nagu USAs 2005. aastal Katrina tormi ajal, saab meil vaevalt juhtuda. See on koht, kus igaüks võib veenduda, et just tugev eesti rahvuslik identiteet, mis üksteisest hoolimise tagab, on ülioluline väärtus. Aga oleme ka hea enesejuhtimisvõime ja -distsipliiniga ühiskond. Need jooned muutuvad tegelikeks väärtusteks vaid siis, kui tegutseme terve mõistusega, isikliku vastutusega, aga mitte nagu otsustusvõimetud ja passiivsed bürokraadid.
*Terviseameti bürokraatidele on minul küll palju pretensioone. Väga palju. Mitte ainult seepärast, et Saaremaa, mis oleks pidanud olema Eesti üks kõige turvalisemaid piirkondi, on muutunud viirusekoldeks. Vaadake, kuidas terviseamet on viimasel paaril kuul olukorda hinnanud – ning ju neist hinnangutest lähtudes tegutsenud – ja siis võrrelge meie näitajaid Läti ja Leeduga.
*Perioodi, mil nakkusohu tõttu tuleb isolatsioonis olla, on otstarbekas kasutada kodutöödeks. Perekond ja sõbrad on üliolulised ning isolatsiooniaega tuleks kasutada sidemete tugevdamiseks – sidevahendid ju töötavad. Teisalt tuleks end harjutada taluinimese mõtlemisega – sellega, et vähemalt osa toitu on asjakohane kasvatada ise. Kas oma maal, või sugulaste ja tuttavate juures. Oma kasvatatud söögipoolis on tervislikum, tegu ise pakub rõõmu ja rahuldust. Ning võib-olla ei jäägi muud üle.
*Üleilmastumise primitiivoptimistlik periood, mil eeldati, et erinevate ühiskondade väärtushinnangud globaliseeruvad ning üleilmastunud majandus on kõigile kasulik, ammendus tegelikult juba paarkümmend aastat tagasi, aga peavoolu inerts samas suunas edasi liikuda on olnud tugev.
*Nüüd oleme – hoolimata varasematest tormihoiatustest – üles ehitanud püramiidskeemi laadse majanduse, mille murrab mõni tõuge väljast, nagu nüüd, kuid mis oleks murdunud nii ehk nii, kuna tarbimist lõpmatult suurendada pole võimalik. On selge, et maailma majanduse globaliseerumine -, vähemalt selles versioonis, nagu on seni – saab nüüd otsa. Kindlasti muutuvad majanduslikud jõuvahekorrad. Võib eeldada Hiina tugevnemist ja Euroopa (Liidu) nõrgenemist.
*Lõpeb ka rahvastikurände faas, või õigemini suurem immigratsioon lääneriikidesse. Üldise ratsionaalsuse tingimustes on võimalik vaid töörände jätkumine.
*Nõrgad ning ebaratsionaalsed institutsioonid varisevad kokku. Löögi all on kindlasti ka eurotsoon ja Euroopa Liit. Kriisi- või üleminekuajal süveneb poliitiline ebastabiilsus, mis Eestile tähendab kasvanud julgeolekuohtu. Kui üleminekuperiood (kriis) osutub üliraskeks, on ohus ka demokraatia.
*Käes on rahvusliku ja ratsionaalse poliitika aeg. Üleminekujärgses ühiskonnas on järsult vähem bürokraatiat ja ideoloogiliselt motiveeritud tegevusi, rohkem ühiskonna sidususe ja bioloogilise jätkusuutlikkuse tagamisele suunatud meetmeid. Senise olukorra ja poliitika jätkumine viinuks lääneliku tsivilisatsiooni mandumiseni.