20.05.2019
Jaak Valge
Ma lähtun oma teksti kirjutamisel eeldusest, et lugeja on minuga sarnaselt oma põhiolemuselt demokraat, kes leiab, et sellises arengufaasis, nagu õhtumaade kodanikud ja ühiskonnad praegu on, sobib meile põhimõtteliselt kõige paremini korraldus, kus saame ise teha meie elu mõjutavaid otsuseid.
Seega ma ei käsitle väiteid, et ühiskond on rumal, ebaküps, alaarenenud, haige või naiivne ja kergesti mõjutatav jne. Olgu need väited esitatud otsekoheselt või viisakamal kujul.
Näiteks Toomas Hendrik Ilves leiab, et digimaailmas peaks referendumite kasutamist vähendama. “Mul on väga düstoopiline nägemus otsedemokraatiast digitaalsete vahenditega. Kui teha pseudoreferendum igal teemal, kujuneb suunamudijate suur mõju ja see süsteem on määratud kokkukukkumisele.”
Ma ei vaidle siinkohal nende väidetega, sest tegemist on põhimõttelise hoiakuerinevusega – taoliste väidete esitaja tõenäoliselt lihtsalt ei olegi demokraat.
Vasakpoolsus ja neoautoritaarsus
Viimastel aastakümnetel on kujunenud ja tundub, et järjest tugevnenud üks vahepealne mõtte- või poliitikasuund. Selle päriolupinnas on vasakpoolsus – täpsemalt on see võrsunud vasakliberalismist. Nimetaksin seda parema puudusel neoautoritaarsuseks.
Igatahes seisneb see demokraatia klassikalise mõiste või tema tuuma, st rahva valiku devalveerimises või isegi eitamises, selle asendamises teisaste kriteeriumidega, mis, tõsi küll, tavaliselt demokraatiaga kaasa tulevad. Nimelt inimõiguste või vähemuste õiguste või ettekujutatavate euroopalike väärtuste vastandamises rahva enamuse valikuga ja nende seadmises ettepoole ühiskonna enamuse valikut.
Seejuures on huvitav üks paradoks. Nimelt tulenes ajalooline demokraatiavastasus patriarhaalsusest – arvamusest, et ühiskonda tuleb kantseldada ülalt, nii nagu pereisa on peres ülim autoriteet, kes naiivseid ja ulakaid lapsi ohjab. Ka Stalini hüüdnimeks ei olnud asjata peremees. Demokraatia nõudmine tähendas selle autoriteedi õõnestamist, kuna asetas kõik pere liikmed pereisaga ühesugusesse staatusesse. Demokraatia kehtestamisega kõrvaldati patriarhaalsus ühiskonna enamuse poolt.
Vasakpoolsus on ajalooliselt olnud autoritaarsuse vastane ja just vasakpoolsusele peaksime olema tänulikud selle eest, et õhtumaades kiiremini demokraatia kätte saime, aga samas pärinevad just sellestsamast vasakpoolsusest ka neoautoritaarsuse praegused pooldajad. Neoautoritaarsus, mis on sarnaselt patriarhaalsusega umbusklik ühiskonna enamuse arvamuse suhtes, pelgab nüüd uuesti enamuse arvamust.
Miks just nii, sel on loomulikult rida põhjusi, aga neil ma siinkohal ei peatu, märgin vaid, et kaasaegne vasakliberalism on üldjuhul ka globalistlik, mille juurde käib arusaam, et reeglid ja valikud on mujal meist targemate ja tugevamate poolt nn euroopalike väärtustena või liberaalsete väärtustena nii ehk nii paika pandud.
Otsedemokraatia kriitikute hirmud
Otsedemokraatia kriitikute hirmudena käsitlen nelja küsimust. Esiteks – kas vähemuste õigused on otsedemokraatia puhul kaitstud. Teiseks – kas rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kasutuselevõtmine ei pööra meie olemasolevat riigivalitsemise süsteemi pea peale, kolmandaks, kas ei hakata referendumile saatma mõnele ühiskonnakihile eeliseid loovaid sätteid – ning neljandaks – põhiseaduse muutmine on tülikas – kas muutuse positiivne efekt kaalub kogu tüli üle?
Niisiis – kas võib kujuneda olukord, et referendumienamus hakkab ahistama vähemusi ja rikkuma inimõigusi? Näiteks Toomas Sildam on leidnud, et “on eriti alatu vähemuste küsimus panna rahvahääletusele.” Sedasama on väljendanud mõnigi sotsiaaldemokraat.
Ühiskonna enamuse arvamus ega enamuse arvamuse arvestamine ei ole alatu. Ühiskond koosnebki vähemustest ja ühiskond ise otsustab, kui mõni neist vähemustest on nõrgem, kas see vähemus vajab suuremat tähelepanu ja hoidmist.
Nii pole loogiliselt võimalik, et seesama ühiskond neilesamadele vähemustele liiga tegema hakkaks. Samal ajal hoiab ühiskond või ühiskonna enamus kõigi vähemuste huvid tasakaalus, vastavalt neile väärtustele, mis selles ajahetkes domineerivad.
Teiseks ei koondu kindlad vähemused alati sugugi kindlatesse erakondadesse, vaid jaotuvad paljude vahel. Rääkimata sellest, et paljudel juhtudel on vähemus tegelikult enamus, aga hääletu enamus.
Näiteks loomakaitsjad või karusloomakasvanduste vastased on kõigi erakondade toetajate seas ülekaalus. Ehk selge enamus ühiskonnast on karusloomafarmide keelustamise poolt. Ent esindusdemokraatias on nende hääl kaduma läinud. Oleks neil võimalus referendum algatada, viiksid nad oma tahte läbi. Ehk siis üldistades – paljudel juhtudel saavad otsedemokraatia rakendamisega vähemused just tugevama hääle. Küll tähendab demokraatlik hoiak ka seda, et vähemused aktsepteerivad enamuse hoiakut.
Aga otsedemokraatia mehhanism lubab end üles ehitada nii, et vähemuste õigused on täiendavalt kaitstud. Ehkki pole võimalik läbivalt defineerida, kes on nimelt need nõrgemad vähemused, kes antud ajamomendil kaitset vajavad, on seda võimalik teha nii, et kõrgendatud künnisenõudmistega kaitstakse põhiseaduses sätestatud isikuvabadusi ja poliitilisi õigusi.
Seega, kui rahvaalgatus puutub mõne vähemuse õigusi ulatuses, mis on defineeritavad nende vähemuste isikuvabaduste või poliitiliste õiguste riivena, siis institutsioon, mis kontrollib rahvaalgatuse vastavust nõuetele, suunab selle menetlusse kui põhiseaduse muudatuse. Põhiseaduse muutmine peaks aga nõudma kõrgemaid künniseid.
Kas rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kasutuselevõtmine ei pööra meie olemasolevat riigivalitsemise süsteemi pea peale? Kas ei tule pidevat vastasseisu parlamendi otsuste ja pidevalt toimuvate referendumite tulemuste vahel?
“Päris kindlasti tekib opositsioonil kiusatus valitsusele rahvaalgatuse ja sellele järgneva rahvahääletusega koht kätte näidata. Halvemal juhul on võimalik riigi juhtimine täielikult halvata”, kirjutab Liia Hänni.
Ideaaljuhul peakski parlament kajastama rahva enamuse hoiakuid ning võimalus käivitada referendumeid suunabki teda seda tegema.
Võimu ja rahva dialoog
“Rahvaalgatus koos refendumiga on see riigiõiguslik heidutusmehhanism, mis sunnib parlamenti otsima laiapõhjalist kompromissi juba eelnõu menetlemise käigus, et ennetada rahva poolt punast tuld,” on mul hea meel tsiteerida Liia Hännit, kes oma retoorilisele küsimusele ise vastab. Väga täpselt vastab. Täpselt nii ongi. Ehk nagu märgib Toomas Alatalu taolist situatsiooni iseloomustades – tegemist on võimu ja rahva dialoogiga. Lihtsalt rahvaalgatuse võimalus teeb rahvast võrdse koostööpartneri.
See hirm seostub kolmanda küsimusega – kas rahvaalgatuse korras referendumite võimaldamine võib tuua kaasa, et rahvahääletustele hakatakse saatma avantüristlikke, mõnele ühiskonnakihile eeliseid loovaid nõudmisi. Ehk nii nagu minu käest koalitsioonikõnelustel küsiti: kui 25 000 inimest teevad algatuse, et pension tõsta kolmekordseks, kas me peamegi hakkama seda hääletama?
Kindlasti on tegemist intellektuaalselt väga huvitava küsimusega, kuid 21. sajandi Eesti või Euroopa praktikas taolist situatsiooni naljalt ei teki. Kui 25 000 kodanikku soovivad tõepoolest pensionäride olukorda parandada, ei tee nad ettepanekut, et pension kolmekordseks tõstetakse, sest siis võivad nad olla kindlad, et see ettepanek hääletataks referendumil maha.
Hääletatakse maha, kuna ühiskond saab aru, et see oleks nii sedavõrd kõrge koormus sotsiaalsüsteemile, et riik ei kannataks seda välja. Seega – kui soovitakse pensionäride olukorda parandada, siis pole niisugust ettepanekut mõtet teha.
Küll võib praktikas realiseeruda selleteemaline mõõdukas ettepanek ning ühiskonnal ongi õigus arutada ja hääletada selle üle, kas see läbi viia või mitte. Mõnes riigis kasutatakse siiski lisaks teemafiltreid, mis piiravad maksudesse või eelarvesse puutuvate küsimuste rahvahääletusele panekut, aga mina isiklikult seda ei poolda.
Muidugi peavad künnised olema igal juhul seatud adekvaatselt. Need ei tohi olla liiga madalad, et ühiskonda poleks võimalik rahvaalgatustel nõutud rahvahääletusega üle ujutada.
Ning lõpuks – kas põhiseaduse muutmine nii, et rahvas saaks algatada siduvaid referendumeid, annab ikka sedavõrd olulist positiivset efekti, et seda üldse tasuks ette võtta? Selle muudatuse tegemiseks kulub ju üsna palju poliitilist ressurssi.
Vastus on, et positiivne efekt saabub eelkõige juhul, kui künnised ei ole üleliia kõrged. Eestis on algatamiskünniseks võib-olla tõesti paras umbes 25-50 000. Ning muudatuse heakskiitmine ei tohiks nõuda taas üleliia suurt poolehoidjate ülekaalu.
Kui künnised saavad liiga kõrged, tunnevad kodanikud end taas petetuna nagu 2012. aastal, pärast seda, kui kodanikuprotest sumbus Toomas Hendrik Ilvese poolt kokku kutsutud nn jääkeldri ümarlauda. Ning see ongi tegelikult kõige suurem hirm. Minul vähemalt.
*EKRE Riigikogu saadiku, ajaloolase Jaak valge artikkel on kokku seatud 18. mail toimunud konverentsil “Eesti on demokraatiaks valmis” esitatud ettekande ainetel.