12.04.2022
Ukrainlased tahavad koju. Pilt on illustratiivne.
Teisipäeval toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Olukorrast Ukraina abistamisel” arutelu, millel sõna võtnud EKRE saadik Jaak Valge rääkis sellest, kui oluline on aidata Ukrainat nii, et sõja võitmise järel ei jääks see maa ilma oma rahvast, keda on vaja ülesehitustööks.
“Meie rahvuskonservatiividena toetame igati Ukraina võitlust ja neid inimesi, kes on pidanud Ukrainast põgenema. Ukraina riik oli, on ja jääb. Eesti oli, on ja jääb Ukraina sõbraks. Hea sõber vaatab tulevikku ega hinda olevikku mitte iseenda, vaid sõbra seisukohalt. Antud juhul me peaksime kaaluma kõike Ukraina rahvuse, ühiskonna ja riigi seisukohalt ja hindama ausalt.
Täna on palju räägitud sellest, mida me saame ja peame kohe tegema. Ja ma olen sellega loomulikult nõus. Me saame rohkem teha, kui me oleme seni teinud. Aga minu kõne vaatab rohkem tulevikku. Nimelt, ma keskendun ukraina rahvastikule. Ja hea alus selleks on värske Saint Andrewsi ülikooli mainekate demograafide uuring, kus analüüsitakse Venemaa kallaletungi mõju Ukraina elanikkonna tulevikule.
Kõik sõjad toovad teatavasti kaasa inimohvreid ja põgenikke. Hukkunute ja põgenike arv sõltub konflikti ulatusest, see tähendab sellest, kas konflikt hõlmab valdavalt relvajõude või ka laiemalt tsiviilelanikkonda. Teatud elanikkonnarühmad on sõjast rohkem haavatavad kui teised. Muidugi on seda ka need noored mehed, kes sõdivad. Ja Ukrainas ongi president kutsunud üles üldmobilisatsioonile, keelustades 18–60‑aastaste meeste riigist lahkumise. Selle tõttu on põgenevad Ukraina pered enamasti noored ja enamasti peredena mitte täielikud, koosnedes lastega naistest. Mehed on jäänud võitlema.
Aga kõnealuse uuringu eesmärk on analüüsida Ukrainas käimasoleva sõja võimalikku mõju riigi rahvaarvule ja rahvastikustruktuurile lühi- ja keskpikas perspektiivis. Siin tehakse rida rahvastikuprognoose erinevate eeldustega, mille pealt me saame ise otsustada, kuidas meie peaksime käituma.
Teadaolevalt Ukraina demograafiline olukord juba enne sõda ei olnud hea. Ebastabiilsus teatavasti sündimusele ei mõju hästi. Kõige kiirem rahvastiku vähenemine Ukrainas toimub sarnaselt Eestiga 1990. aastatel. 2012. aastast alates on aga tegelikult positiivne areng, see tähendab, et rahvastikuaastane aastase vähenemise tempo on vähenenud selle tõttu, et välismaale läinud Ukraina inimesed on hakanud tagasi pöörduma. Meil on selline väike positiivne rändesaldo Ukrainasse, see tähendab, et sisserännet on rohkem kui väljarännet. See on 2005. aastast.
Aga sellegipoolest see ei ole kompenseerinud madala või väga madala sündimuse tõttu vähenenud rahvaarvu. Ja nüüd, isegi kui sõja mõju ja põgenemist mitte arvestada, väheneb Ukraina rahvaarv väga madala sündimuse tõttu järgmise kahe aastakümne jooksul 16% ja seejuures Ukraina ühiskond vananeb kiiresti.
Nüüd, uuringus on seatud kõige negatiivsemaks eelduseks, et Ukrainast põgeneb viis miljonit inimest, kellest Ukrainasse pöördub tagasi vaid 10%. Ja kui nii on, siis väheneb ukraina rahvaarv 2040. aastaks kuni 33%, tööealine elanikkond kuni 36% ja laste arv kuni 56%. Kui aga põgeneb ikkagi seesama viis miljonit inimest ja 90% põgenikest naaseb Ukrainasse, siis poleks rahvastikukaotused suured.
Ja nüüd need rahvastikuproportsioonid selle kõige negatiivsema stsenaariumi korral, see tähendab rahvaarvu 33%-line vähenemine, tööealise elanikkonna vähenemine 36% ja laste arvu vähenemine 56%, demonstreerivad, et küsimus ei ole ainult rahvastikukaotuses, vaid sõjajärgsete halbade asjaolude kujunemise korral tekib väga negatiivne demograafiline areng. See loob oma omakorda majandusliku poliitilise ebastabiilsuse, mis võib tähendada seda, et ka Ukrainas viibivad noored täiskasvanud otsustavad hoopis riigist lahkuda.
Niisiis, mida saame teha meie, et Ukraina suudaks peale sõda areneda demograafiliselt, majanduslikult ja poliitiliselt edukaks riigiks? Esmalt, loomulikult, peame kasutama kõiki oma välispoliitilisi võimalusi Venemaa survestamiseks ning aitama Ukrainat kaitsevahenditega, samuti kõige sellega, mida Ukraina meie käest küsib, et sõda lõpeks võimalikult ruttu Ukraina võiduga. See on elementaarne.
Sõjajärgset aega silmas pidades saame aga juba praegu tegutseda kahes suunas. Esiteks, et Ukrainale oleks tagatud piisav finantsabi riigi majanduslikuks taastamiseks ja sündimust kasvatava perepoliitika läbiviimiseks. Teiseks tagada, et võimalikult palju põgenikke pöörduks Ukrainasse tagasi.
Vabatahtlik tagasipöördumine sõltub selle uuringu kohaselt mitmest asjaolust. Eelkõige naasevad haritumad tagasi, sisserändajad ja need, kellel on raskusi integreeruda, ja need, kes on põgenenud lähedal asuvasse riiki. Seega, esiteks, me peaksime oma põgenike abi keskendama praegu pigem Ukrainasse endasse ja lähedastes riikides ajutise varjupaiga leidnud pagulastele. Teiseks, me peaksime käsitlema Ukraina põgenike nii sõbralikult kui suudame, aga siiski vaid ajutiste pelgupaiga otsijatena, mitte alaliselt Eestisse tulijatena. Nagu me kuulsime, on Ukraina põgenikel endil kõige suurem tahtmine koju tagasi minna, ja me peame seda arvestama.
Ka Ukraina lapsi ei peaks me nügima eesti- või venekeelsetesse Eesti koolidesse, vaid tagama neile, vajadusel neid ka nutiseadmetega varustades, võimaluse Ukraina koolides Ukraina õppekavade järgi e-õpet läbi viia ja vajadusel looma ukrainakeelsed koolid.
Me ei peaks Ukraina põgenikke üritama Eestisse jätta selleks, et käsitleda neid odava tööjõu lisana või, veel enam, kasutama nende seisundit töötasu alamaksmiseks. Põgenikud üldjuhul ei kvalifitseeru keerulisemale tööle oma keeleoskuse tõttu. Eestis tähendab suund odava tööjõu kasutamisele uuendustest ja majanduslikest edenemisest loobumist, Ukraina puhul aga nende inimeste kaotamist, kes oleksid keerulisemaks tööks võimelised ja Ukrainale vajalikud. Meie aga tahame olla Ukraina ühiskonnale ja riigile kasulikud. Elagu Ukraina!”