23.03.2022
Jaak Valge
Kui viimaste aastate rahvastikumuutused jäävad kehtima ja valitsuse plaanitav immigratsioonipoliitika leevendamise tulemusel sisserändajate hulk kahekordistub, siis muutuvad eestlased oma maal vähemusrahvuseks paarikümne aasta pärast, kirjutab Riigikogu liige ja ajaloolane Jaak Valge.
Küllap on tõsi, et Eesti riigikogu on kaotanud rolli, mis peaks parlamendil olema parlamentaarses riigis. Riigikogus ei tehta valijate seisukohti esindades tarku kompromisse, mis peaks olema parlamentarismile omane, vaid võimuliidule meelepäraseid seadusi kehtestatakse toore jõuga.
Veebruaris heaks kiidetud meediateenuste seaduse muutmise eelnõu puhul, mida käsitleti peaaegu terve aasta, tuli kokkulepe obstruktsiooni abil. EKRE oli teinud eelnõule üle kahesaja muudatusettepaneku, mille menetlemine oleks parlamendi töö puntrasse ajanud, mistõttu oli koalitsioon sunnitud asuma läbirääkimiste laua taha. Aga kompromiss siiski saavutati.
Ent nii, obstruktsioonirelva kasutades asjad käima ei peaks. Paraku käivad. EKRE on pärast seda teinud mitmele vastuvõtmatule eelnõule samas suurusjärgus muudatusettepanekuid, kuna muid valikuid läbirääkimiste alustamiseks pole.
Valitsusliidul on veel lisavõimalusi parlamendi normaalse töö takistamiseks. Nimelt jäetakse riigikogu kodu- ja töökorra lünki kasutades omale ebameeldivad eelnõud riiulisse lebama. Näiteks põhiseaduskomisjonis on juba alates oktoobrist EKRE esitatud eelnõu, mille seaduseks saamisel võiks kohalikes omavalitsustes korraldada rahvahääletusi. Täiskogus hääletataks need eelnõud nii ehk nii maha, aga valitsusel on mugavam neid suurde saali üldse mitte lubada, sest nii saab vältida ebamugavate teemade tõstatamist. Ka see pole midagi muud kui obstruktsioon ehk töö takistamine, ning opositsioonil pole selle vastu ühtegi rohtu. Peale omapoolse obstruktsiooni laiendamise teistele eelnõudele. Loomulikult süvendab see vastasseisu.
Kõige teravamalt iseloomustab maailmavaatelist konflikti aga immigratsiooniküsimus. Viimastel aastatel on meile peamiselt idaslaavi kultuuriruumi maadest ning Aasiast-Aafrikast asunud elama 4000 – 5000 isikut rohkem, kui on lahkunud. 2021. aasta andmeid veel ei ole, ent statistikaameti esialgsete teadete põhjal võib arvata, et suurusjärk on sarnane. See tähendab, et samal kombel jätkates oleks meil kümne aasta pärast umbes Pärnu linna jagu uusi inimesi, keda tuleks Eestisse lõimida olukorras, kus meil on erakordselt suur välispäritolu rahvastiku osakaal ning nii ehk nii riigikeele oskuse ja ühiskonna sidususega ülisuur probleem.
Lisaks on meil registreeritud mitukümmend tuhat nn lühiajalist töötajat, kellest osa kavatseb kindlasti püsivalt Eestisse jääda. Aga arvestada tuleb, et iga tööealisena siia püsivalt elama saabuv immigrant saab kunagi vanaks ning tallegi tuleb riigi poolt pensioni maksta. Eesti pensionikulud on praegu sedavõrd suured osalt just varasema sisserände tõttu. Idaslaavi maades on sündimus madalam, kui Eestis ning see sündimuskäitumise muster on ka Eestisse kaasa toodud ja tuuakse edaspidigi. Nõukogude ajal töörände korras meile saabunud isikud on nüüdseks suures osas pensionile siirdunud ning 60-69-aastasest rahvastikust koguni 40 protsenti on mitte-eestlased. Seega immigratsiooni soodustamine toimub meie tuleviku arvel ehk on püramiidskeem. See ei piira ühiskonna vananemist, vaid süvendab seda. Meie välismaalaste seaduses on aga kokku 18 erandit, mistõttu on meie immigratsiooniväravad tööjõule pärani lahti.
Samal ajal on meil töötukassa andmetel 45 000 töötut, aga vabu töökohti vaid kuue tuhande ümber. Meil on mitukümmend tuhat tööealist inimest tööl välismaal, peamiselt Soomes, ning osa neist naaseks Eestisse, kui meie palgad kasvaksid kiiremini. Meie tööviljakus moodustab 76% euroala keskmisest. Jääme alla ka näiteks Tšehhile, Sloveeniale, Poolale ja Leedule. Töölkäivaid inimesi on meil aga ligi 895 000, ning kui meie tööviljakus tõuseks euroala keskmisele tasemele, oleks meil juures justkui 283 000 töökätt. Seda suunda, kõrvuti vanemaealiste hõivamisega neile sobivatele töödele, tulekski soodustada.
Seevastu odava välistööjõu kasutamine pärsib tööviljakuse tõusu, kuna pidurdab tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. “Kui odav tööjõud võimaldab jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?” kirjeldab olukorda endine Keskerakonna liige, majandusteadlane Viktor Trasberg. On täiesti selge, et odava välistööjõu kasutamine pärsib Eestis ka palgakasvu ning pidurdab meie inimeste naasmist Soomest, või veel enam, surub meie inimesi välja. 2020. aastal pöörduski meie migratsioonitrend ning eestlasi rändas rohkem välja kui naasis.
Selles olukorras on EKRE olnud täiesti kindlal seisukohal, et immigratsiooni tuleb piirata. 2020. aasta lõpul, eelmise valitsuse ajal, jõudis sellekohane eelnõu Riigikogu menetlusse. Keskerakonnnale see aga ei meeldinud ning see võis olla üheks kolmikvalitsuse lagunemise põhjuseks. Hiljem on EKRE teinud veel kaks katset immigratsiooni piirata – 17. jaanuaril käesoleval aastal esitatud eelnõu on veel menetluses, esimene eelnõu hääletati valitsuskoalitsiooni poolt maha 2021. aasta 2. juunil.
See pole ka imelik, sest valitsusjuht on vastupidisel seisukohal. 14. veebruaril teatas Kaja Kallas riigikogus, et meie migratsioonipoliitika on olnud “üsna konservatiivne tegelikult, kui vaadata, kui vähe tegelikult meil on siin teistest riikidest tulnud inimesi.” Jah, uskuge, või palun vaadake järgi, kui ei usu.
Valitsus tegutsebki selles suunas, et teistest riikidest veel rohkem odavtööjõudu tuleks. Seni põhiseaduskomisjonis konutanud eelmise valitsuse ajal koostatud eelnõule tehti valitsusliidu häältega komisjoni poolt rida parandusettepanekuid, mille kohaselt võimaldatakse seni aastase tööloaga lühiajaliste töötajate Eestisse pikemajalisemat jäämist, alandatakse nende palganõuet seniselt Eesti keskmiselt 0,8 Eesti keskmisele ja tehakse terve rida muid hõlbustusi välistööjõu värbamisele ja alaliselt Eestisse elama asumisele, mis sisserännet ilmselgelt järsult suurendavad. Kuna tegemist on teise lugemisega ning fraktsioonide parandusettepanekute tegemise aeg juba rohkem kui aasta aega läbi, ei saa EKRE tarvitada ka tavapärast obstruktsioonimeetodit.
Juba enne Ukraina sõda oli käivitatud ohjeldamatu demagoogiline kampaania immigratsiooni soodustamiseks. Näiteks Enn Veskimägi sedastab, et Eesti mööblitööstuses väga palju õmblejaid kolmandatest riikidest ning küsib: “Ja kui meie oma õmbleja saab 1500-1600 eurot, siis kuidas ta vaatab, kui kõrval töötab Ukraina õmbleja, kes peab saama 2300-2400?”
Kõigepealt ei pea Ukraina õmbleja saama 2300-2400 eurost tasu, vaid vastavalt välismaalaste seadusele tuleb nii töötamiseks antud elamisloa alusel Eestisse saabunud välismaalastele kui ka nn lühiajalistele töötajatele maksta tasu, mille suurus on vähemalt võrdne statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutopalgaga. Kahekordset keskmist tasu tuleb maksta siis, kui juhul, kui töötaja on saabunud Eestissse tippspetsialistina, mis tähendab, et ta ei pea taotlema töötukassa luba, mis antakse siis, kui töökohta ei ole võimalik täita töökohale esitatavatele kvalifikatsiooni- ja kutsenõuetele vastava Eesti kodaniku, Euroopa Liidu kodaniku ega Eestis elamisloa alusel elava välismaalasega.
Aga õmbleja pole tippspetsialist, ning mis veel olulisem – kui omanik ehk Enn Veskimägi maksaks eestlastele nii kõrget töötasu, kui ta väidab maksvat ukrainlastele, siis oleks tal tööjõud Eestist või mujalt Euroopa Liidust varnast võtta. Meenutagem, et Euroopa Liidu riikidest võib tööjõudu värvata nii ehk nii piiramatult, st kõik need lihtsustused puutuvad nn kolmandate riikide tööjõusse. Seega tahetakse saada just odavtööjõudu.
Neid muudatusi soovitakse teha hoolimata sellest, et Ukraina põgenikud muudavad täielikult olukorda meie tööjõuturul. Euroopa Liidu tasandi otsuse kohaselt rakendatakse Ukraina põgenikele ajutise kaitse mehhanismi, mis tähendab, et inimesed saavad kohe elamisloa, neil tekib õigus saada teenuseid ja asuda tööle võrdsetel alustel alaliste elanikega. Ehk mingit palganõuet enam ei ole ja neile tuleb maksta vaid töötasu alammäära. Ametiühingute keskliit on juba saanud mitmeid signaale selle kohta, et Ukrainast saabunud põgenikele on pakutud tööd kuni neli korda madalama palgaga, kui teenivad samalaadse töö eest kohalikud töötegijad.
Tehkem lõpetuseks mõned arvestused, tunnistagem, et üsna robustsed. Eestlased moodustavad meie rahvastikust praegu 69%. Kui eeldada, et viimaste aastate rahvastikumuutused jäävad kehtima, st meie sündimuse summarkordaja on 1,6, nagu eelmisel aastal ning meie migratsioonisaldo jääb 4000 – 5000 plussi, nagu aastatel 2019 ja 2020, missuguste aastate andmed on kõige värskemad, – sel juhul muutume vähemusrahvuseks omal maal ca poole sajandi pärast. Kui eeldada, et pärast valitsuse kavandatud muudatusi ning Ukraina põgenike vastuvõtmist kasvab positiivne migratsioonisaldo kahekordseks, siis võime selle eesmärgi saavutada juba pisut rohkem kui kahekümne aastaga. Ning intellektuaalse harjutusena – kui toome Ukraina põgenikke juurde praeguse tempoga – st kusagil 1500 päevas, ja eeldame, et nad jäävad alatiseks meile, siis jääksime vähemusrahvuseks umbes aastaga, st kusagil 2023. aasta kevadeks. Aga see päriselus ei teostu ning Ukrainat tuleb igati toetada.
EKRE-le on kõik need muutused vastupidiselt valitsusele täiesti vastuvõtmatud. Tegemist on maailmavaatelise tuumkonfliktiga. Loomulikult käivitub ka obstruktsioon, sest kompromissi võimalust ei ole näha. Kuna konkreetsele eelnõule ei saa parandusi teha, tuleb obstruktsioon laiapõhjalisem.
Läbirääkimised ja kompromissid on võimalikud, kui baashoiakud ja põhilised eesmärgid kasvõi mingil määral kattuvad. Kui lahknevus seisneb meetodites, mitte erinevates eesmärkides.
EKRE eesmärgiks on seista rahvusriigi, majandusliku edenemise ja meie inimeste palgakasvu eest. Valitsuse poliitika tõukub aga hoopis millestki muust, igatahes mitte Eesti huvidest. Seetõttu ongi poliitiline kollisioon vältimatu.
Jaak Valge
Riigikogu liige (EKRE)