30.11.2022
Jaak Valge
Viimati toimus nii suur rahvaste rändamine Eestisse peale meie maa uut okupeerimist 1944. aastal, ent ka siis polnud ühe aasta sisserändetulv nii suur. Ka lätlaste põgenemine Eestisse I maailmasõja ajal polnud kaugeltki nii ulatuslik.
Küsimus pole selles, kas Ukraina põgenikke tuleb aidata. Loomulikult tuleb. Küsimus on, kuidas seda teha. Ning etteruttavalt tuleb öelda, et valitsuse põgenikepoliitika on läbi kukkunud. Seda võib väita isegi teadmata väga täpseid andmeid põgenike kohta.
Uinuv mõistus sünnitab eksitusi
Oma riigi kodanike ja tõenäoliselt ka iseenda teadmatusse jätmine ongi valitsuse esimene oluline möödalaskmine. Sest kuidas kujundada poliitikat, kui pole teada, kelle suhtes sedasama poliitikat teha? Me ei tea ligilähedaseltki, kui palju inimesi Ukrainast Eestisse on tulnud, kui palju tulijatest on Eestisse jäänud, ning kes nad on, kas venelased või ukrainlased. Teame, et ametiasutuste väitel on Eestis 62 000 Ukrainast pärit isikut, aga teame ka seda, et alates 25. maist on nende hulka arvestatud vaid need, kes on üle idapiiri tulles oma Eestisse jäämise deklareerinud. Ent isegi vaid neid 62 000 arvestades on Ukrainast peale 24. veebruari Eestisse tulnuid 4,7% meie elanikkonnast. Selle suhtarvu poolest on Eesti esimene riik maailmas. Oleks naeruväärne väita ja uskuda, et kõigile neile on suudetud teha põhjalik julgeolekukontroll.
Küll aga võib igaüks veenduda, et vene keele positsioon meie avalikus ruumis on järsult tugevnenud. Tallinnas on eestlaste osakaal püsielanikkonnast olnud niigi vaid pisut üle poole, ning kui nüüd arvestada juurde viimasel aastal Ukrainast tulnud, ongi eestlased tõenäoliselt omaenda pealinnas vähemusse jäänud.
Tõsi, kõigile neile Eestisse Ukrainast tulnud inimestele ei laiene Eesti püsielanike õigused ja soodustused. Kõik sarnased õigused Eesti elanikega antakse ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanutele. Nende inimeste arvu teatab meile igal nädalal Politsei- ja piirivalveamet (PPA). 21. novembri seisuga on ajutist kaitset taotlenud üle 40 000 ja rahvusvahelist kaitset üle kahe tuhande isiku, oktoobris-novembris on igal nädalal taotlejaid olnud 400-500 ringis. See ongi kõik, mis meile teada antakse. Kui teha päring PPAsse, võite teada saada veel ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanute soolise ja vanuselise jaotuse.
Ajutise kaitse ankeedis registreeritakse siiski pisut rohkem andmeid, ka usk, keelteoskus, haridus, ja mis põhiline, rahvus. Viimane on kirjas ka Ukraina passis. Ometi, Politsei- ja piirivalveamet rahvuse andmeid ei väljasta, väites, et need on sisestatud vabaväljale ning pole kokku loetud. Norstat on Ühiskonnauuringute instituudi tellimusel teinud ühe arvamusküsitluse Ukrainast tulnute edasistest plaanidest, millest selgus muuhulgas, et viimastel kuudel on ajutise kaitse saanute seas järsult suurenenud just vene emakeelega meeste osakaal.
Teine viga on neile mobilisatsioonikohuslastele meestele, kellel Ukraina riik on keelanud maalt lahkuda, ajutise kaitse pakkumine. 18-60 aastaseid mehi, kelle hulgas, tõsi küll, on ka need, kel erandina oli Ukrainast lahkumine lubatud, on praegu vast 15% ringis, aga nende osakaal suureneb. Eestis on mitmest omavalitsusest teateid teravatest konfliktidest põgenike seas: ukraina emakeelega naised suhtuvad õigusega põlglikult täisealistesse vene emakeelega meestesse, kes peaksid Eestis olesklemise asemel Ukrainas oma kodumaa eest võitlema. Kui see ikka on nende kodumaa.
Kolmas ning kindlasti esimesest kahest mitte väiksem viga on Ukraina põgenike laste suunamine eestikeelsetesse koolidesse. Eesti haridussüsteemis on arvele võtnud üle 8000 Ukrainast tulnud õpilase, ent juba ainuüksi ajutise kaitse saanute hulgas on õpilasealisi märksa rohkem. 64% neist peaks registreerimise kohaselt õppima eestikeelsetes koolides, 13% keelekümblusklassides ja vaid 23% venekeelsetes koolides, väike osa õpib ka inglise keeles.
Ent üks mis selge – pole võimalik õppida keeles, mida ei osata. Eestikeelsetes koolides üldjuhul Ukraina õpilaste õppimist ei toimugi, küll aga suurendavad eesti keelt mitteoskavad õpilased niigi piiri peal olevate Eesti pedagoogide koormust. Tihtipeale õpivad Ukraina noored õhtuti veebi teel distantsõppel Ukraina kodukoolides, ning sisuline õpe toimubki just nii.
Juba kevadel tegime ettepaneku, et Ukrainast pärit õpilastele tuleks luua tingimused ja tugi, et nad saaksid jätkata veebi teel Ukraina koolides, ent toonane haridusminister lükkas ettepaneku tagasi ning kahjuks pole ka ametisolev haridusminister meelt muutnud, esitades selle asemel imelikke põhjendusi. Vildakat hariduspoliitikat aga enam varjata ei saa. Tallinna haridusameti kommunikatsioonijuhi Pirgit Pedaja sõnul avaldavad pea kõik Ukraina õpilased soovi õppida vene õppekeelega koolis. Ilmselt parema puudumisel, sest Ukraina kodukoolides õppimiseks Eesti riik tuge ju ei paku.
Neljandaks veaks on igasuguse teadmise puudumine ajutise kaitse saanud isikute Eestis ja Eestist väljapoole liikumise, Eestis töötamise, terviseseisundi, edasiste kavatsuste jms kohta. Näiteks uute registreeritud HIV viirusekandjate arv on 2022. aasta märtsi ja oktoobri vahemikus võrreldes eelmise aasta sama ajaga 2,7 korda suurem. Seni on 6200 ajutise kaitse saanud põgenikku registreerinud end töötuks. Nende arv kasvab jõudsalt. Me ei tea, kui paljud neist töötavad “mustalt”, ega tea ka seda, kus asuvad need isikud, kelle pangakaardile laekuvad pension, toimetulekutoetused, lastetoetused või töötutoetused.
Aeg mõistusele tulla
Kui veel märtsis saime teada, et Ukraina põgenike vastuvõtmise eest maksab Euroopa Liit, ning üks eurosaadik väitis enesekindlalt, et jutud, et peame sõjapõgenikke üleval pidama riigieelarvest ning meie inimesed jäävad seetõttu ilma pensionist ja toetustest, ei vasta tegelikkusele, siis nüüd selgus, et Euroopa Liit pakub Eestile sõjapõgenike jaoks vaid 10 miljonit lisaraha. Isegi, kui arvestada ainult ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanuid, on see 250 eurot isiku kohta. Aga neid inimesi tuleb järjest juurde. Sotsiaalkaitseminister väidab küll, et Ukraina põgenikele on läinud vaid 0,4% selle aasta Eesti sotsiaalkaitse kuludest, ent missugune arvestus võiks küll selle tulemuse anda, kui sotsiaalkaitset saavate põgenike suhtarv Eestis on üle 3%?
Nendes oludes peame endalt küsima, kui palju Ukrainast tulijaid me suudame veel vastu võtta? Siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilits teatas, et järgmisel aastal võib Eestis olla kuni 75 000 ajutist kaitset soovivat sõjapõgenikku ning siseministeeriumi haldusalasse on planeeritud selleks 31 miljonit eurot. Ehk 413 eurot isiku kohta oludes, kui juba näiteks ühekordne toetus neile, kes pakuvad ukrainlasele elamispinda, on 1200 eurot. Igatahes näib, et valitsus tahab jätta põhikoorma kohalikele omavalitsustele, ent need olid juba enne põgeniketulva hädas sotsiaalteenuste pakkumisega isegi oma elanikele. Praegu on nad püstihädas. Isegi põgenike mahutamise näidisomavalitsuseks peetud Saaremaalt saadetakse selgeid signaale, et samadel tingimustel enam põgenikke vastu võtta ei suudeta.
Põgenike osakaalult Eestiga võistlevas Tšehhis on suvest alates kehtestatud Eestist hoopis rangemad tingimused ning toetusi vähendatud. Põgenike juurdetoomine Eestisse ei ole aus põgenike endi suhtes, sest juba praegu ei suuda me neile pakkuda neid tingimusi, mida suudaksid jõukamad riigid, kus põgenike osakaal on aga kordades väiksem. Eesti peaks keelduma uutele põgenikele ajutise kaitse andmisest vähemalt senikaua, kui Euroopa Liit nende kulud katab, ning keskenduma põgenike aitamisele Ukraina rahulikes piirkondades või Ukraina lähiriikides.
Kohe tuleb lõpetada neile mobilisatsiooniealistele meestele, kes ei suuda tõendada, et neil on olnud õigus Ukrainast lahkuda, ajutise kaitse pakkumine. Tõenäoliselt poleks neist meestest tõsiseid püssikandjaid, aga küsimus on põhimõttes ja ka selles, et see võib provotseerida edasist meeste Ukrainast lahkumist.
Ukraina õpilaste eestikeelsetesse koolidesse suunamine tuleb lõpetada ning pakkuda neile tuge Ukraina haridussüsteemis jätkamiseks. Kohe tuleks sulgeda idapiir väidetavatele transiitreisijatele, ning hakata registreerima piiriületajaid kõikidel piiridel. Soovituslik tervisekontroll ajutise kaitse taotlejatele tuleb teha kohustuslikuks. Peame saama rohkem teavet ka muude ajutise kaitse saanud isikute liikumise ja tegevuste kohta, et eristada seiklejad abivajajatest.
Eesti näib olevat ainus riik maailmas, kus põgenikke põlistama on hakatud. Sotsiaalkaitseminister on kinnitanud, et vajame kümnete tuhandete Ukraina põgenike siiajätmist oma riigi funktsioneerimiseks, ent Arenguseire Keskuse analüüsi kohaselt võivad 30 tuhande Ukrainast tulnu siiajäämise korral Eesti riigi tulud ja kulud tasakaalu jõuda alles aastaks 2081. Seda juhul, kui põgenike tulutase ühtlustub meie mitte-eestlaste tulutasemega, aga mida muud võiksime eeldada. Selleski kalkulatsioonis pole kõiki kulusid, ning pole ka arvestatud seda, et pikemas vaates kiireneks meie ühiskonna vananemine, sest idaslaavlaste sündimus on eestlastest madalam. See toob aga edaspidi kulusid juurde väga pika perioodi vältel.
Rääkimata sellest, et ohus on Eesti põhiseaduse aluspõhimõte. Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine ja edenemine ei saa toimuda, kui välispäritolu rahvastiku osakaal Eestimaal ületab kriitilise piiri. See piir on täis. Ning ka Ukraina vajab oma inimesi, eriti oma lapsi ja me ei peaks osalema põgenike Eestisse põlistamisega Ukraina rahvastikukatastroofi ettevalmistamisel.
Jaak Valge, Riigikogu liige, ajaloolane (EKRE)