25.12.2019
Ajaloolane ja Riigikogu saadik Jaak Valge
Üks vasakliberaalne noor daam uuris mu käest, kas pärast EKRE poliitikuks hakkamist on mõni mu tuttav mind vältima hakanud. Mõtlesin ja pakkusin, et üks inimene võib-olla, aga kindlalt ei tea. Aga küsimuse peale ma ei solvunud. Meediast võibki jääda mulje, et Eesti inimeste vahel on ületamatu konflikt ning valitsusvastutust kandev EKRE nuhtleb valimatult kõiki vähemusi ja enamusi kodu- ja välismaal, mistõttu, nagu kommunikatsiooniekspert Raul Rebane kinnitab – “käib praegu ringi väga palju solvatuid ja pahandatuid”.
Julgen arvata, et Eesti elu on hoopis rahulikum, kui žurnalistid seda kujutavad. Palju rahulikum, võrreldes näiteks mõne aasta taguse vastasseisuga Reformierakonna valitsusele, rääkimata 1987-1991. aasta vaidlustest iseseisvuse taastamise ja selle vormi üle, 2007. aasta tänavarahutustest või 1930. aastatete alguse sisepoliitilisest pingestatusest. Neil kordadel oli konflikt ühiskonna juurteni ulatuv, praegu reeglipärase poliitilise protsessi osa.
Rebase artiklis “Isside mäss” pakutud konstruktsiooni kohaselt on aga tegemist harimatute meeste katsega taastada patriarhaalne Eesti, mille lagunemine toimuvat meil niigi aeglaselt, tulenevalt Nõukogude ajast. Naiste parem haridustase ja väliseeskujud on mõjuma hakanud ja nad on järjest vallutanud uusi ja olulisi ametikohti. Osale meestest on see raskesti vastuvõetav ja nii sündiski protest, mida võib nimetada endast targemate talumatuseks. Maailma rong aga ei peatu, et Eesti meest peale võtta, ning seepärast püüdvatki vanad mehed ja “seelikuga dinosaurused” Eesti rongi seisma jätta. Ideoloogiliselt olevat me jälle Venemaa liiduvabariik.
Mind on ikka imestama pannud enesekindlus, millega mõned inimesed nö progressi suuna kindlaks määravad, unustades seejuures need kurvid ja tagasipöörded, mida nad ise on varem seoses oma kujutletud progressi suuna muutusega teinud. Unustades, et Nõukogude Liidu rong liikus 70 aastat tagasisuunas, seejuures pidevalt kiledat progressivilet lastes. Globalistliku mõtteviisi kohaselt, mida Rebane näib jagavat, on just vasakliberaalsed väärtused parimad ja universaalselt kõigile ühiskondadele kehtestatavad. Vabalt valitud oma poliitikat olla ei saa, alternatiiviks on ainult Venemaa. Ehk on just selline sulase hoiak Nõukogude aja pärand?
On paradoksaalne, et sovetlik hoiak võib väljenduda ka püüdes otsida Nõukogude ajast võimalust end mahajäänuna alavääristada, mis justkui nõuab vajadust end kellelelgi teisele sulaseks pakkuda. Jah, me jäime majanduslikult maha ning maadleme ülisuure välispäritolu rahvastiku lõimumisprobleemiga, ent tänu kommunistlikule režiimile oleme paremini vaktsineeritud kampaanialikkuse vastu.
Rebase arvates on aga tema väidetav Eesti patriarhaalsus nõukogude aja pärand. Meenutagem kõigepealt, et just Nõukogude Venemaa algusaastatel lammutati eriti hoogsalt traditsioonilist abielumudelit ja juurutati radikaalfeminismi ning seksuaalset mitmekesisust. See aeg sai otsa, ent meeste ja naiste võrdsustamise poliitika jäi nii Nõukogude Liidus kui kogu sotsialistlikus idablokis püsima. Stalin kirus kolhoosnikke, kes alahindasid oma seltsimehi naiskolhoosnikke, Hruštšovi ja Brežnevi ajal tehti naistraktoristidest ja -kombaineritest kultusisikuid. Palgalõhe kohta siin- ja sealpool raudset eesriiet on tehtud palju suhteliselt sarnaste tulemustega uuringuid, näiteks kinnitab Rostocki ülikooli sotsioloogia ja peredemograafia professor Heike Trappe oma 2017. aastal avaldatud tekstis, et Ida- ja Lääne-Saksamaal oli palgalõhe sama suur. Administratiivsete meetoditega ja kampaania korras meeste ja naiste võrdsustamine vilja ei kandnud. Mis võib ehk pakkuda järeldust, et ei kanna edaspidigi.
Ka kõrghariduse omandamine kui eeldus naiste edukusele ja sugude võrdsustumisele ehk Rebase mõistes “isside maailma kadumisele” ei pruugi tänapäeva Eestis paika pidada. Kõrgharidust omavaid või omandavaid mehi on Eestis tõesti märksa vähem kui naisi, ning see on kahtlemata probleemiks. Ent Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2018/2019. aasta raportist globaalse palgalõhe kohta selgub, et palgalõhe Eestis on küll väga suur, ent Eesti naiste poolt omandatud kõrgem haridus ei too kaasa selle vähenemist. Ilmselt on küsimus meie kõrgharidussüsteemis, mis pole piisavalt kohanenud Eesti vajadustele, soosides küll kõrghariduse omandamist, ent mitte edu tööturul, sh palgalõhe kadumist. Viimast illustreerib ka asjaolu, et Eesti on palgaerinevuse poolest kõrg- ja keskharidusega töötajate vahel kolmekümne üheksa OECD riigi hulgas eelviimasel kohal.
Niisiis oleme jõudnud põhiküsimuse juurde – kas Rebase poolt esilemanatud pilt – ühel pool progressiivsed Eesti haritud naised ja teisel pool harimata tagurlikud Eesti mehed, peab ikka paika. Kas EKRE-l, Eesti valitsusel ja osal Eesti meestel on ikka “kole minevikunägu”, nagu Rebane väidab? Miks siiski on just meeste seas EKRE poolt hääletajaid rohkem kui naisi?
Märkigem, et pole ju iseenesest imelik, kui poliitilisel erakonnal on oma kindel elektoraat. Rahvuskonservatiivsest seisukohast tõukudes on ühiskond tervik, ning positiivne on, kui kõigi vaated on esindatud. Vastandamine või ühe rolli esiletõstmine nõrgestab tervikut. Tõsi, tehnoloogia arengu ning jõukuse kasvuga on käinud kaasas soorollide muutumine, ent ka see ei pea ohustama ühiskonna tasakaalu.
Rahvuskonservatiivsed või vasakliberaalide poolt populistlikeks nimetatud erakonnad tuginevad tõepoolest igal pool läänemaailmas rohkem meestele kui naistele. Radboudi ülikooli poliitikateadlaste Niels Spleringsi ja Andrej Zaslove 2017. aastal ajakirjas West European Politics ilmunud artikli üldistuse kohaselt on peavoolu politoloogide hulgas – meenutagem, et nad pole just rahvuslastele sõbralikud – levinud kaks peamist seletust.
Esiteks on naised tõenäolisemalt hõivatud avalikus sektoris ja töötavad vähem töömahukatel töökohtadel ning seetõttu ähvardab deindustrialiseerimine neid vähem, teiseks tunnevad naised ka ohustatust sisserändest vähem, kuna nad ei konkureeri otseselt sisserändajatega.
Väga veenvad need seletused ei ole. Aga siinkohal tuleb mulle poliitikat ja naisi ühendades kõigepealt meelde, et minu keskkooli lõpuklassis oli kaksteist tütarlast, kellest kõik olid kommunistliku noorsooühingu liikmed, ning kaheksa poissi, kellest kuulus samasse organisatsiooni kaks. Ülikooli esimesele kursusele astusid aga koos minuga 26 tütarlast ja kümme noormeest, neist kõik 26 tüdrukut kommunistlikud noored, poistest aga ainult üks. Loomulikult oli mõlemaid valikuid vaja. Kui ka tütarlapsed poleks komsomoli astunud, siis oleks meie noor klassijuhataja vallandatud, seega saime meie – uhked vastalised noormehed – oma iseseisvust demonstreerida tegelikult meie tasakaalukate malbete tütarlaste arvel.
Kuid seesama võib olla ka naiste EKRE poolt vähema hääletamise peapõhjus. Berkeley ülikooli poliitikateaduste professor M. Steven Fish on oma 2002. aastal ajakirjas World Politics ilmunud artiklis leidnud, et mehed on pigem altid konfliktipõhisele poliitikale ja naised eelistavad konsensuse poole püüdlemist. Maailma üks autoriteetsemaid populismiuurijaid Cas Mudde väidab aga oma 2007. aastal ilmunud raamatus, et uute rahvuslike (tema kõnepruugis muidugi populistlike) parteide toetamise sooline erinevus võib olla vähem seotud ideedega ja rohkem kuvandiga neist kui radikaalsetest või isegi äärmuslikest parteidest. Kuna naiste poliitiline huvi on sageli madalam, hääletavad nad suurema tõenäosusega vanemate parteide poolt.
Lisaks tuleb arvestada Eesti naiste keskmiselt pikema haridustee toimet, mille käigus toimub nn sotsialiseerumine – protsess, mille käigus inimesed õpivad ja omandavad selle sotsiaalse rühma tunnused, kuhu nad kuuluvad. Ning loomulikult on eriti tugev õpetajate/õppejõudude mõju. Võin pikaajalise õppejõuna kinnitada, et ülikoolides valitseb nn vasakliberaalne baaskonsensus.
Niisiis taandub väärtuspõhine konflikt, mil EKRE poolt hääletavad rohkem mehed kui naised siiski mitte tagurlike meeste ja haritud edumeelsete naiste, vaid pigem globalismi ja rahvusluse vastuolule. Lihtsalt uus rahvuslik poliitikasuund on pikka aega ainsa peavooluna püsinud vasakliberaalsele globalismile väljakutse esitanud ning uut on mehed esimesena toetanud.
Seega vajab mu tuttav PhD kraadiga vasakliberaalne noor daam veel rahvusluse tõusuga harjumist. Aga ühiskonnas peabki olema nii naiselikku vaoshoitust kui mehelikku müürilõhkumist.
Jaak Valge
ajaloolane, Riigikogu liige