07.12.2021
Tallinna Ülikool tegi otsuse peatada üks eestikeelne õppekava. Pilt on illustratiivne.
Esmaspäevasel Riigikogu istungil tegi EKRE saadik Jaak Valge haridus- ja teadusminister Liina Kersnale arupärimise infoteaduse bakalaureuse õppekava mitteavamise kohta Tallinna Ülikoolis.
“15. novembril 2021 otsustas Tallinna Ülikooli senat jätta 2022. aastal avamata infoteaduse bakalaureuseõppekava, kus valmistatakse ette ka raamatukoguhoidjaid. Seejuures on Tallinna Ülikool ainus õppeasutus Eestis, kus pakutakse raamatukoguhoidjatele terviklikku tasemeõppe haridust. Tartu Ülikoolis bakalaureuse tasemel õppekava “Infoühiskond ja sotsiaalne heaolu” keskendub eelkõige sotsioloogiale ja sotsiaaltööle ja sotsiaalpoliitikale.
Raamatukoguvõrgustik pakub sellist kultuurikantside võrgustikku üle terve Eesti ja raamatukogude kõige olulisemad ülesanded on ka eestikeelse kirjasõna kättesaadavuse tagamine ja levitamine. Need infoteaduse õppekavade lõpetajad tegelikult ei ole mitte rakendatud ainult raamatukogudes, vaid ka arhiivides, muuseumides ja üldse teistes mäluasutustes, peale selle ka veel avaliku ja erasektori organisatsioonides kõikvõimalikel ametipostidel, dokumendihalduse, infohalduse, info- ja teadmusjuhtimise vallas jne. Selle eriala vilistlased on tippspetsialistid nii avalikus kui ka erasektoris.
Nüüd Tallinna Ülikooli arendusprorektor Katrin Saks on aga otsust põhjendades viidanud ülikoolide vähesele tegevustoetusele ja kinnitanud, et kõrghariduse jätkuva alarahastamise korral on ülikoolid sunnitud astuma samme, mis vähendavad kõrghariduse kättesaadavust Eesti ühiskonna jaoks olulistel õppekavadel. Tsiteerin: “Üks on selge, senises mahus me eestikeelset [toonitan: eestikeelset] tasuta õpet enam teha ei suuda ja kriitilise analüüsi läbivad kõik õppekavad.”
Tallinna Keskraamatukogu direktor Kaie Holm kirjutab järgmist: “Raamatukogude vaates ühiskonna vajadusi hinnates muudab TLÜ senati otsus farsiks ülikooli enda eesmärgi olla targa eluviisi eestvedaja Eestis ja teha eelkõige teaduspõhiseid otsuseid nii ühiskonna kui ka kodaniku paremaks toimetulekuks. Igaüks, kellele läheb korda Eesti inimeste heaolu, näeb üha kasvavat digilõhet eri piirkondade ja ühiskonnarühmade vahel ja info ning meediakirjaoskuse puudulikkust tasemel, mis kujutab endast juba tervishoiu- ja julgeolekuriske. Praegune pandeemia tõi selgelt esile, et rohkem kui kunagi varem on elanikel vaja abi, et digimaailmas ning suures ja segases infotulvas toime tulla. Seetõttu on just vaja koolitatud infoprofessionaale ning õpetatavate ainete paindlikku kaasajastamist vastavalt ühiskondlikele trendidele.”
Kas ja kuidas mõjutab teie hinnangul infoteaduse õppekava mitteavamine 2002. aastal raamatukoguhoidjate ja teiste infospetsialistide kättesaadavust Eestis? Milline on riigi vajadus raamatukogu- ja infoprofessionaalide koolitamiseks Eestis? Kuidas kavatseb Haridus- ja Teadusministeerium tagada raamatukogu- ja infoprofessionaalide õppe jätkusuutlikkuse?
Hiljem, kui haridus- ja teadusminister Liina Kersna oli neile ja lisaküsimustele vastanud, möönis Jaak Valge:
“Tänan ministrit nende põhjalike vastuste eest, aga peab möönma, et eks me ikkagi räägime üksteisest mööda. Ma julgen võtta selle teema kokku sellisest kahest aspektist lähtudes. Kõigepealt Eesti ühiskonna vajadus. Eestis on teatavasti üle 2000 raamatukoguhoidja, kellest suur osa hakkab varsti, peagi pensionile siirduma. Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo sõnutsi pidurdab töötajatele järelkasvu koolitamise lõpetamine siis raamatukoguteenuste arengut olukorras, kus ühiskondlikud suundumused nii Eestis kui mujal maailmas seavad raamatukogudele järjest olulisemaid ülesandeid ja raamatukoguhoidjatelt – toonitan – eeldatakse ka kõige madalamal astmel kõrghariduse olemasolu.
On tõesti tõsi, nagu te väitsite, et tänastest infoteaduste bakalaureuseastme lõpetajatest ei lähe osa raamatukogudesse tööle. Tõsi, nagu ka Tõnu Viik kinnitas, ja küllap vajab TLÜ pakutav infoteaduse õppekava tõesti uuendamist. Kuid tasemeõppe esimese astme sulgemine või vastuvõtu peatamine uuendamist ju ei soodusta, vastupidi, rajab teed ka ülejäänud astmete hääbumiseks. Neid asju omavahel seostada ei saa.
Teiseks, selle eelneva aspektiga seostub ja võib-olla kohati kattub ka kultuuriline, või kui soovite, siis rahvuskultuuriline aspekt. Janne Andresoo toonitab, et vastuvõtu peatamine takistab eesti rahvakultuuri ja vaimse kultuuripärandi elujõulist ja kestlikku arengut Eestis. Maarja Vaino resümeerib siin: kui rahvusülikooli rajamise päevil oli meil õilis eesmärk meie kultuuri viimine lõplikult kõrgkultuurseks oma teaduskeele ja mõtlemisega riigiks, siis praegu paistab olevat peamine küsimus selles, kuidas tuua siia rohkem välisüliõpilasi. Need otsused on viimastel aastatel aina enam kaotanud eestikeelseid magistri‑ ja doktoriõppeid, aina enam keskendunud välisüliõpilaste meelitamisele meie ülikoolidesse ning skeemitamisele nii, et nad saaksid osa tasuta kõrgharidusest.
Meil on täna korduvalt viidatud Tallinna Ülikooli arendusprorektorile Katrin Saksale, kes väitis, et senises mahus eestikeelset tasuta õpet enam teha ei suudeta ja kriitilise analüüsi läbivad kõik õppekavad. Ja rõhutan jälle siinkohal: just eestikeelset tasuta õpet enam teha ei suudeta. Ma muidugi ise ei tea seda, kas just selle eestikeelse õppe, see tähendab või sealhulgas raamatukogu‑ ja infoprofessionaalide löögi alla seadmine on siis Tallinna Ülikooli senati meetod riigi survestamiseks või vähemalt tähelepanu juhtimiseks, et ülikooli rahastamist suurendataks, aga igatahes on see väga muret tekitav.
Nimelt see, et ülikool hakkab oma eelarveprobleeme lahendama inglise keeles õppivate välisüliõpilaste osakaalu suurendamise arvel. Jah, ülikoolide eelarveprobleeme see võib-olla tõesti leevendab, aga toonitan, isegi siis, kui välisüliõpilased maksavad õppetasu, ei kata nende makstav õppetasu neid õppekulusid, mida maksumaksja ülikooli õppekoha rahastamisel teeb. Ja peale lõpetamist jääb Eestisse püsielanikeks ainult osa, noh, kusagil alla poole välistudengeist.Mis on peapõhjuseks? Nad ei oska eesti keelt. Kui nüüd riik rahastab ülikoole selle mudeli järgi, mis soosib tegevust, mis on ühiskonna seisukohalt kahjulik, kuidas me seda nimetame? Nimetame absurdseks või groteskseks.
Ja tõepoolest, eks see kõrghariduse tulevik tuleb meil jutuks neljapäeval, aga julgen ette öelda, kui minister korra kuulaks, et küsimus ei ole ainult kõrgharidusreformis, see tähendab terve suure süsteemi reformis, mis võtab ju paratamatult palju aega, vaid tegelikult need muudatused, proua minister, mis säästaksid eestikeelseid õppekavasid, saab teha kohe uues, 2022. aasta, 2024. aasta halduslepingus või siis, palun väga, lepingu muutmise lisadega.”
Allikas: stenogrammid