“Jah vabadusele, ei valedele” kavandatav poliitaktsioon: välismaalastest riigikukutajad ja vikerkaare-Vikerlased

Poliitprojekt “Jah vabadusele, ei valedele” paneb oma valitsusvastasel miitingul rõhku ideoloogiliselt laetud välismaalastele ja multikultitaustale, julgedes seejuures rõhuda väidetavatele Eesti huvidele.

Eriline on see, et neil tegelastel ei jagu omi “arvamusliidreid” ja seetõttu sekkuvad Eesti siseasjadesse välismaalastest “riigikukutajad” – Tallinna Ülikooli (!) itaallasest professor Daniele Monticelli ja “Kõigi Eesti” algataja, ameeriklasest koomik Stewart Johnson. See kamp veab üha enam protesteerima neid, kel pole siin juuri ja kes on selle maa vastu vaenulikud.

Muusika tegijate seas aga on homotaustaga Vikerlased ja mingi inglisekeelne seltskond 5HORSES, kes Facebookis lubavad Kanadasse emigreeruda. Rääkima tuleb ka skandaalne sots Andrus Vaarik.

Multikultuurne poliitseltskond valetab oma miitinguüleskutses otse näkku ja esitab kaheldavaid asju tõe pähe.

Nimelt tahtvat see seltskond valitsusele meelde tuletada “väärtusi, mille poolt Eesti rahvas sel päeval 16 aastat tagasi hääletas, valides Euroopa Liiduga (EL) ühinemise”. Neile endile tuleb meelde tuletada, et 2003. aastal polnud EL see, milliseks on ta täna saanud – Suurbritannia ei soovinud lahkuda, polnud survet föderaliseerimiseks ja liikmesriike ei ahistatud eriarvamuste pärast.

Edasi järgneb tavapärane jutt solvamistest, naeruvääristamistest ja muu lumehelbekeste lalin, saadetuna üksikutest mõttetutest süüdistustest ministrite aadressil – näiteks väidetakse, et sisekaitseüksusest saavat Mart Helme eraaarmee. See on puhas emotsionaalne sõnamulin, mille tõttu ei astuks üheski demokraatlikus riigis mitte ükski tegus valitsus tagasi.

Kogu Eesti nimel esinev aktsioon on nii globalistlik-multikultuurne kui veel saab olla – ja neil jätkub ülbust rääkida Eesti nimel. Kui anda nende kätte võim, siis ei jääks rahvuslikust Eestist lühikese ajaga midagi alles, oleks vaid mingi suurlinn Chinatown`ide, neegrigetode, moslemi no-go-tsoonide ja piiritu ebaturvalisusega.

Kuigi seltskond nimetab ennast kodanikualgatuseks, jooksevad kuskil keskpõrandal kokku ühed nimed, olgu see siis “Jah vabadusele, ei valedele”, “Kõigi Eesti” tühjade südamete klubi, marufeministlikud virgiiniawoolfid, inimõiguslased või geiaktivistid.

Nende tegelaste elukauget olemist näitab kasvõi lause: “Osalejaid ei tooda kohale parteikontorite poolt kinnimakstud bussidega.” Ilmselt ei tea lumehelbekesed seda, kui väga soovivad paljud rahvusliku mõtlemisega inimesed osa saada aktsioonidest rahvusriigi kaitseks, kuid neil on väga raske pääseda Tallinnasse näiteks Võrust või Põlvast. Jah, parteikontorid maksavad bussid oma inimeste eest kinni, kuid neist väljujad on oma maa patrioodid, mitte seltskond võõraste ideedest nakatunud multikultilillekesi.
UU