03.04.2022
Sellel, et Eesti on väike, on nii oma plusse kui ka miinuseid. Pindalalt ja rahvaarvult väiksemat riiki on ka korras hoida kergem, sest maailmakogemuski meie suure naabri näol näitab, et mida lahmakam riik, seda lollim ja ohtlikum see on nii oma elanikele kui ka naabritele.
Väike on aga alati suure meelispala, olgu tegemist Venemaa fašismi või Lääne globalismiga. Ja väiksemas riigis mõjuvad igasugused haiglased nähtused hullemini, sest Venemaalgi võib ennast kuhugi taigasse koos Šoiguga ära peita ja USA-s võivad valged keskealised mehed koos oma perekondadega hoida püssitorude abil tervest linnast eemale lgbt+blm’i märatsevaid jõuke.
Eesti on nii väike, et meil pole sõltumatut meediatki: praktiliselt iga „vaba sõnaga“ väljaande taga seisab üks kahest monopolistist – kas EE või PM, pluss veel riiklik peaäravool. Üksikuid teise maailmavaatega portaale mainitakse ainult siis, kui sealt võib midagi välja kista selleks, et kedagi tühistada.
Tegelikult on täiega jälk, kuidas eestlasi mõnitatakse päevast päeva igasuguste perverssustega – kohalikus venekeelses meedias sellist asja küll ei ole, et keegi agressiivne väärakas julgeks siin elavaid perekondi ja normaalseid inimesi avalikult mõnitada. Lõpuks ongi venelased vaimselt ja füüsiliselt teistest tervemad.
Täna ilmus Õhtulehes lugu pealkirjaga „SUUNAMUDIJA SOOMES | No tõesti, kui noormees ei julge mulle isegi kätt ümber panna või käsikäes jalutama minna, siis pole mul sellise ebakindla inimesega midagi rääkida“. Pildil ebameeldiva näoga valges maikas tüüp, rasvased zevakini-tüüpi lokikesed olematul laubal. Pikk pealkiri ammendab loo sisu, edasi lugeda polegi tarvidust. Kuid Eestist välja heitunud olevused peavad ikka oma kohuseks oma päritolumaa kohta midagi sitasti öelda. Ja mida imelikum tegelane, seda sapisem on ta normaalsete töökate eestimaalaste suhtes.
„Mida rohkem ma Eestis käin, seda rohkem tajun milline konnatiik see minu endine armas kodumaa tegelikult on. Kasvõi selle poolest, et olen sattunud läbi Tinderi kohtingule oma endise naabrimehe pojaga, koolivendadega ja isegi ühe kunagise sõbranna endise kutiga. Lisaks veel need uudishimulikud pilgud, mis sind jälgivad, kui tahad mõne kutiga hubases kohvikus diivanisse vajuda, on lämmatavad. Täna lõbustan end pigem mõne süütu välismaalasega…“ kirjutab Õhtulehes keegi „suunamudija Sten Talivee“.
No on inimesel alles mured ja probleemid. Igalühel on muidugi õigus olla imelik ja eelistada millegipärast just „konnatiiki“ kogu maailma „allikatele“, võib-olla sellepärast, et just Eestis võibki „mõne kutiga kohvikus diivanisse vajuda“ ja kõik peavad sealjuures pilgud ära pöörama, aga mujal maailmas võib selle eest küll pasunasse saada. Kõik võib olla.
Miks aga eelistab väljakutsuvat jälkust levitada laiemale, mitte aga kitsale spetsiifilisele lugejaskonnale orienteeritud Õhtuleht, oleks hea küsimus, kui ei näeks, kes on antud loo toimetaja.
Anu Nataly Saagim-Ratia on kirju elutee- ja viisiga 60-aastane pensionieelik, kes lõpetas 1980. aastal Tallinna 1 keskkooli. Hea haridus lubas tal näiteks töötada kogunisti Postimehe Elu24 peatoimetajana. Kogu oma tegevuse kestel arendas ta Eestis „lõdva kummiga ajakirjandust“ ja nüüd jõudis siis välja omasoolisi mudivate muidumudijateni.
Jah, televaatajate ees võetud piimavannid ei leevenda ei keha ega vaimu raugastumist. Ja ka Õhtulehe ilmselget intellektuaalset allakäiku: see on nüüd siis lõplikult kollane kõmuleht, millel on kolletunud riigitelevisiooniga ühine „staar“.
Jälgid teemad, jälk vaatepilt.
Ivan Makarov