Jalgpalli MM-i korraldav Katar on saanud lääneriikidest kuidagi eriliselt suure kriitika osaliseks, mis paneb arvama, et tegu on liberaalse maailma katsega karistada traditsioonilisega ühiskonnaga araabia riiki selle eest, et homoagenda ei saanud ennast seal demonstreerida.
Algselt puhkes skandaal ju ikkagi geisümboolika mittelubamisest jalgpallipeol – LGBT tahab ennast igal pool reklaamida ja peaaegu alati on ta selle ka saanud, kuid nüüd sulges üks religioosne riik sellele tee. Homoagenda on agressiivselt kättemaksuhimuline ja läheneti mujalt.
Järgmisena võeti ette võõrtööjõu kasutamine jalgpallirajatiste ehitamisel ja väidetavad surmajuhtumid. Ometigi kasutavad Araabia naftaemiraadid kogu Lõuna- ja Kagu-Aasiast pärit tööjõudu juba pool sajandit, alates sealse naftabuumi algusest, kusjuures võõrtööjõud ongi seal täiesti õigusteta: tuled kohale, töötad, saadad raha koju ja kõik, ei mingeid üüratuid garantiisid ja toetusi, nagu Läänes.
Probleeme võõrtööjõuga märgati ainult Kataris, kusjuures kindlasti on sama olukord ka Kuveidis, Bahreinis, Dubais, Abu Dhabis ja mujalgi, kus naftarahadega ikka veel ehitatakse ja mitte vähe.
ERR aga kirjutab: Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak leidis jalgpalli MM-i eel Vikerraadio saates “Uudis+”, et Katarile suurturniiri korraldusõiguse andmine ei ole taunitav ning põhineb kümnenditagusel loogikal. Samuti rääkis alaliidu president, et Kataril on muu maailma kriitika kiuste õigus hoida oma kultuuri sellisena, nagu see on traditsiooniliselt olnud.
“Ma arvan, et kui näiteks vaadata araabiaruumist Lääne tsivilisatsiooni, siis näiteks kasvõi see massiline narkomaania torkab pahena väga jõuliselt silma ja tõenäoliselt nemad ei mõista seda või mõistavad hukka samamoodi nagu meie mõistame hukka mingeid asju nende kultuuriruumis. Aga tööjõu kohta on veel ka see kummaline asi, et jällegi, nii palju kui mina tean, viisid MM-iga seotud staadionite ehitusi läbi Lääne suurkontsernid. See paneb kogu selle asja veel sellisesse natuke veidramasse valgusesse. Ilmtingimata ma möönan, et sellele kõigele on hästi keeruline anda hinnangut ja sellepärast ma püüan praegu kirjeldada neid erinevaid aspekte,” ütleb Aivar Pohlak.
Liberaalsele läänele on kombeks vahtida teiste ühiskonda ja õpetada, võimalusel karistada, igal juhul aga suruda oma “demokraatiat” peale – see aga on uusmarksismist nii rikutud, et on pigem demokraatia paroodia. Ometigi kutsutakse ka Eestis üles jalgpalli mitte vaatama. Vaadakem ikka.
Uued Uudised