18.02.2022
Eesti riiklikud sallivuslased
Euroopa islamiseerumine tõi Euroliidu riikidesse palju ürgseid kombeid, mis juurdusid kõigepealt moslemitest immigrantide enklaavides ja mujal avaldusid põhiliselt kristliku elulaadi eiramises, juutide ja kristlaste vaenamises, usupõhistes mõrvades, lapspruutide omamises, kirikute rüüstamises ja terroriaktides. Kuid seni pole ühe julmeima traditsiooni ehk kividega surnuksloopimist EL-is täheldatud.
Eesti, kes on sooritanud tiigrihüppeid lausa mitmes valdkonnas, tüürib praegu selle poole, et olla esimene euroriik, kus kividega loopimine muutub ühiskonnas aktsepteeritavaks. Esialgu virtuaalne kividega loopimine, aga see-eest riiklikul tasemel. Kui me sellega lõplikult harjume, jääb üle ainult varustada meie linnu kivide piisava kogusega.
See, et eesrindlik IT-riik võtab üle ürgsed metsikused ja kuulutab need uueks normaalsuseks, räägib sellest, et meie areng kulgeb spiraali mööda, ainult et tagurpidises suunas. Nõrk arenev demokraatia Eestis ei pannud vastu vanadele äraproovitud võtetele eesmärkide saavutamise teel ja hakkas kasutama eelmiste põlvkondade kogemust ja kogunisti perekondlikku järjepidevust, valides selleks etteotsa Eestit reetnud, vägistanud ja kurnanud klanne. Revolutsionääri Lauristini ja karistussalklase Raua järglastel õnnestus mõjutada ühiskonda punase terrorismi vaimus, hõivata haridus- ja meediaruumi, suunata poliitilisi ja ühiskondlikke protsesse. Peamiseks sihtmärgiks oli meie inimeste rahvusliku kuuluvuse uuristamine, eesti kultuuri lagundamine ja mõnitamine, ebakristlik vaimne ja füüsiline okupeerimine, eestlaste laimamine ja vaenamine, rahvusriigi ülevõtmine.
Kui seni oli kasutatud rituaalset saatana kividega loopimist, nagu Minas – rünnati mitte küll kahemiljonilise massiga, sest meil ei elagi nii palju sallivuslasi – vaid kogu peavoolujõuguga rünnati rahvuslikult meelestatud eestimaalasi, perekonda, traditsioone, üksikuid erakondi – siis nüüd lohistati platsile elus inimene ja hakati loopima.
Varro Vooglaiu mõte, õigemini tähelepanek seisnes selles, et eestlaste petmine, mõnitamine ja repressioonideks valmistumine toimub praegu sinimustvalge lipu all. Mis selles ütluses vale oli? Meie sallivlaste üks kangelaskujusid, USA ja SDV maailmakuulus punane laulja ja näitleja Dean Reed, läks ajalukku ka sellega, et pesi Tšiilis Ameerika konsulaadi ees puhtaks oma kodumaa lipu protesti märgiks Vietnami sõja vastu.
Eesti valitsus ja selle neomarksistlik meedia peavad praegu sõda eesti rahvusriigi vastu. See agressioon muutub aina materiaalsemaks, sest käiku on läinud ka politseijõud. Ja toimub ka näidispoomine: iga vähegi „sallija“ üritab praegu haarata kivi ja visata Varro Vooglaiule pähe. See on nagu kunagiste stalinistlike timukate kihk näidata oma usinust ja lojaalsust, et lasta rahvavaenlasel ikka ajud välja, et ülemused märkaksid. Reformierakondlased, sotsid, jestidvesti, KK-d, omasooiharad – kogu sallivuslaste vägi loobib praegu kividega ennast riigiks nimetanud kambale ohtlikuks osutunud inimest. Need, kes pakkusid Riigikogus Venemaaga liitumist, on nüüd äkki kõige suuremad patrioodid.
Peavoolumeedia portaalid osutusid Vooglaiu risti löövate kirjalike röögatustega nii ülekoormatuks, et tekkis järjekord, ja nende truualamlike filipikate vastuvõtmisel tuli toimetajatel korrata Šarikovi fraasi „Koera südamest“. „Järjekorda, litapojad! Järjekorda!“.
Kõigi nende loopijateja on ühinenud ka isamaa tegelikes hoidjates oma konkurente nägev Isamaa, kes oli kunagi pilastatud Res Publika poolt ja seni ajani pole endale mune tagasi kasvatanud.
Ujus pinnale kogunisti mingi isamaalane Illimar Lepik von Wirén, kes ahhetas, et isegi 1924. aastal 1. detsembri riigipöördekatses osalenud „Eesti taustaga kommunistid“ ei olnud nii jubedad, nagu Varro Vooglaid. Jah, mingi Stockholmi sünnitusmaja taustaga von Wirén. Miks ta veel samuti Rootsi taustaga komsomolijuhi Randperega ühes parteis ei ole? Miks ta Rootsis ei jookse?
Kui eesti rahvas tahab taas vabaks saada ja vabaks ka jääda, peab ta nõudma kõigi kinnimätsitud korruptsiooniasjade uuesti läbivaatamist. Nõudma muuseas VEB-fondi aastakümneteks salastatud materjalide ja rahasaajate nimede avalikustamist. Ja siis läheks see jõuk kinni, kui enne seda Rootsi ei jookse.
Sest nagu ütles kunagi Vladimir Võssotski kehastatud uurija Žeglov, „varas peab istuma vanglas“.
Vanglas, mitte valitsuses.
Ivan Makarov