Praegused arengud Eesti sisepoliitikas tähistavad täiesti uut ajajärku. Endine kaitseväe juhataja Martin Herem täidab Kristen Michali valitsuses kaitseministri rolli, olles Reformierakonna üks peamisi tugisambaid avalikkuse silmis. Samal ajal seob välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov end Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, asudes ametlikult nende peaministrikandidaadiks.
See dünaamika viitab sügavamale struktuursele probleemile erakondade organisatoorses suutlikkuses, kus sisulise töö asendamine tuntud nägudega moodustab juba ammu korduva ja läbinähtava mustri.
Korduv muster: Liina Rauast Jonatan Vseviovini
Kõrgetasemeliste ja üllatavate nimede liitmine erakonna nimekirja ei ole tegelikult uus võte, vaid pigem vana ja kulunud stsenaariumi kordus. Seda sama loogikat näeme hetkel, kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridadesse astub tagasi Liina Raud. Pärast pikki aastaid Ameerika Ühendriikides elamist naaseb ta kodumaisesse poliitikasse, omamata seejuures vahepealsest perioodist reaalset kokkupuudet sotsiaaldemokraatide kohalike tegevuste või saavutustega.
See toob esile selge loogilise jada: erakondade jaoks ei ole esmatähtis inimese pikaajaline panus organisatsiooni või maailmavaatelisse arengusse, vaid nime tuntus ja meedia tähelepanu. Kui varem tuuakse nimekirjadesse meelelahutusmaailma või avaliku elu tegelasi nagu Raud, siis praeguses kriisitingimustes skaleeritakse see taktika lihtsalt riigikaitseliste tippametnikeni. Trall on sama, lihtsalt panused on suuremad.
Maailmavaate taandumine pragmaatika ees
Jonatan Vseviovi senised seisukohad esindavad riigikeskset ja konservatiivset julgeolekujooni. Tema liitumine sotsiaaldemokraatidega ei anna tunnistust vasakpoolse majandusideoloogia omaksvõtust, vaid märgib kahepoolset strateegilist kasu. Sotsiaaldemokraadid tugevdavad sellega oma positsiooni valdkonnas, mis on ajalooliselt nende nõrgem külg. Vseviov omakorda saab koheselt institutsionaalse platvormi valitsusjuhi kohale pürgimiseks.
Sarnast mustrit näeme ka Reformierakonna puhul seoses Heremi kaasamisega. Selline praktika viitab olukorrale, kus erakondade sisesed liidrite kasvatamise mehhanismid ei toimi piisavalt efektiivselt. Kui organisatsioonil puudub oma ridadest veenev ja asjatundlik liidrite põlvkond, hakatakse riigiaparaadist ja kaitseväest importima pikaajalisi tippametnikke, et võita valijate usaldust välise autoriteedi kaudu.
Mõju riigiaparaadi sõltumatusele
Sellel nähtusel on pikaajaline mõju riigijuhtimise kultuurile. Kui kõrged riigiametnikud ja kaitsevaldkonna juhid suunduvad otse ametipostilt poliitikasse, tekitab see avalikkuses küsimusi apoliitilise teenistuse säilimise kohta. Risk seisneb selles, et tulevikus hakatakse tippametnike otsuseid ja tööd hindama läbi võimaliku tulevase parteipoliitilise karjääri prisma. See aga kahjustab avaliku teenistuse usaldusväärsust, mis peab jääma erapooletu ja teenima riiki sõltumata valitsuskoalitsiooni koosseisust.
Eelseisvad Riigikogu valimised kujundavad debati ümber. Traditsioonilised maksu- ja sotsiaalpoliitilised vaidlused asenduvad konkurentsiga selle nimel, kelle nimekirjas on kaalukam ja tuntum julgeolekuekspert. Sisuliste programmide võrdlus asendub spetsialistide isikuomaduste ja eluloolise autoriteedi hindamisega. See aga muudab valimisvaliku pigem emotsionaalseks usaldusküsimuseks kui maailmavaateliseks otsuseks, olles valijale oma läbinähtavuses üha vähem veenev.
Rainis Lipstok