22.08.2021
Jüri Ratas heitis pärast peaministriametist loobumist ühte Kaja Kallasega
Riigikogu esimees Jüri Ratas õppis kord poliitikasse tulles ära kunsti öelda mitte midagi väga paljude sõnadega, kuid igavesti ei saa ühiskonna ees lolli mängida.
Nii ütles Ratas XIV riigikogu ja 20. Augusti Klubi pidulikul istungil peetud kõnes, et iga Eestimaa inimene peab tundma end siin riigis hoituna. Kõlab ilusasti, aga ülimalt õõnsalt, sest sellist ühiskonda, kus kõik on hoitud, pole lihtsalt võimalik teha – võrrelgu Ratas kasvõi Paldiski maantee ääres asuva Lollidemaaks kutsutava ülepingutatud eramurajooni inimesi ja Järve metsas telgis elavat kodutut.
J”ah, me tahtsime, tahame jätkuvalt, et iseseisev Eesti riik oleks osa meie rahvuslikust DNA-st, et ta toimiks eesti keele ja kultuuri tagatisena, nagu see ka põhiseaduse preambulis kirjas.
Me tahame, et Eesti riik oleks õdus ning armastatud kodu mitte ainult siin maanurgas aastasadu elanud rahvale, vaid kõigile neilegi, kes sidunud oma elu ja saatuse Eestiga, kellele Eesti on meiega sarnaselt südameasjaks.”
Ratas soovib seega kahte asja – et eestlased tunneks ennast oma kodumaal peremeestena, sest on põlisrahvas, ja samas peavad ennast hästi tundma need, kes elavad inforuumis “Govorit i pakazõvajet Moskva”. Muidugi lisaks ka need “Mustamäe insenerid”, keda on ohtralt saabunud Ratase valitsemise ajal ja kelle saabumist üritas EKRE peaministriga võideldes pisutki taltsutada.
Ratas esindab Keskerakonda ja see on teadagi internatsionaalne kamp, seega on taoline jutt poliitiku suust ehk arusaadavgi – ta peab ka venelastele meeldima. Seetõttu nimetas ta ju ka küüditamispäeval mälestusküünlaid jalaga peksnud tegelasi mitte riigivaenlasteks, vaid pelgalt huligaanideks.
“Iga Eestimaa inimene peab tundma end siin riigis turvaliselt ja hoituna. Meil tuleb ühiselt pingutada, et igas Eestimaa paigas oleks hea elada. Vaid nii saame Eesti rahvale ka nüüd, 30 aastat hiljem ausalt silma vaadata,” ütleb Ratas. Kas tema nelja-aastase valitsemise tagajärjel on igas Eestimaa nurgas hea elada?
Jüri Ratast ei saa muidugi kõigis Eestimaa probleemides süüdistada, aga siis pole vaja ka sellist pläma suust välja ajada. Kuid mees, kes jaanuaris koalitsioonikaaslasi selja tagant noaga hakkis, tundub seda endale lubavat. Rahvuskonservatiivid ennast praeguse korruptsioonikoalitsiooni aegadel küll ennast hoituna ei tunne.