Jüri Toomepuu: ainult surnud on näinud sõja lõppu

Olelusvõitlus. Loomariigis käib alalõpmata karm võitlus elu ja elatise eest. Evolutsiooni käigus muutuvad kiskjad järjest efektiivsemateks kiskjateks ja nende ohvrid järjest kiiremateks põgenejateks või järjest osavamateks peitjateks. Peaaegu ükski loom ei sure aga vanadusnõrkusest ja kuskil 99 protsenti kõikidest loomaliikidest, mis on kunagi eksisteerinud, on tänaseks välja surnud.

Kunagi ammu väitis Platon: “Ainult surnud on näinud sõja lõppu.” Maailma ajalugu on peaaegu sünonüümne sõdade ning vallutuste ajalooga. Suure osa vallutustest ja tapatalgutest on inimesed sooritanud oma jumalate nimel. Prohvet Muhamed kasutas “tõelise usu” levitamiseks samu meetmeid mida paavsti ristirüütlid kasutasid moslemite maade ja inimeste vallutamiseks ja tapmiseks. Eestlaste orjapõlve alustasid Piiskop Albert ja ta ristirüütlid jumala meeleheaks.

Juutide julm jumal mitte ainult ei kinkinud oma äravalitud rahvale teiste maa, ta käskis neil ka tappa kõik teiste mehed, naised ja lapsed, isegi kõik pudulojused. Kunagine katoliiklaste Püha Inkvisitsiooni Amet oli sunnitud kasutama geniaalseid piinapinke patuste ketserite hingede päästmiseks.

Seetõttu väidabki Nobeli füüsikapreemia laureaat  Steven Weinberg: „On häid inimesi, kes teevad häid asju ja halbu inimesi, kes teevad halbu asju. Kuid selleks, et head inimesed teeksid halbu asju, on vaja usku.”

Lünklik tsivilisatsioon

Inimeste tsivilisatsioon on siiski arenenud niikaugele, et enamik inimesi teiste omandite röövimist ja tapmist enam iseenesestmõistetavaks ei pea. Vägivalda ei peeta enam õigeks isegi mitte riikide tasemel. On loodud rahvusvahelisi organisatsioone selleks, et sõdasid ja teiste riikide territooriumi ja varanduste röövimist vältida.

Need on kahjuks suutnud oma eesmärki ainult osaliselt täita. Vaimukas prantsuse valgustusajastu kirjanik, filosoof, satiirik ja ajaloolane Voltaire väitis: “Tapmine on keelatud, seepärast karistatakse mõrvareid − kui nad ei tapa suurel hulgal ja trompetite kõlades.”

On veel küllalt riike, mida valitsevad impeeriumimeelsed diktaatorid. Selliste valitsejad õigustavad ikka veel, kuigi ainult endile, teiste rahvaste territooriumi ja omandite röövimist ja röövimise käigus teiste tapmist. Putin peab õigeks Ukraina vallutamist ja ukrainlaste tapmist. Jumalakartlikkust on juutidel veel niipalju alles, et palestiinlaste, eriti naiste ja laste tapmist, võtavad nad täie tõsidusega.

Eestlased ja teised kommunistliku Vene impeeriumi naabrid pidid kannatama võõraste rõhumist, okupatsiooni ja genotsiidi poolsada aastat. Putini Vene impeerium jätkab nende ohustamist.

Asukoht ja suurus

Rahvaste ja riikide säilimine oleneb suurelt osalt nende asukohast ja nende rahva arvust. Suurte riikide ja rahvaste püsimisele võib ohtlikust saada ainult järjekordne maailmasõda, väikeste säilimine on ohustatud niikaua kui nende naabriteks on impeeriumimeelsed või ahned suured.

Mis on suur ja mis on väike, oleneb asukohast.  Taivan oma 23,6 miljoni inimesega on suuruselt viiekümne seitsmes maailma 195 riigi seas, aga oma naabri kommunistliku Hiina 1,4 miljardi inimese kõrval on ta väike ja ilmselt ohustatud. Nauru, Vanuatu ja Island on imepisikesed, aga nendel õnneks ühtegi naabrit ei ole, kes nende territooriumit himustaks.

Riigikaitse on kulukas, NATO leping ebalev

Riigid ja rahvad, väheste eranditega, peavad ikka veel kasutama lõviosa oma ressurssidest endi kaitsemiseks. NATO leping nõuab, et liikmesriigid panustaks riigikaitsele vähemalt 2 protsenti oma sisemajanduse koguproduktist. Ainult seitse 30 liikmesriigist täitsid seda lepingu nõuet eelmisel aastal, selgub NATO peasekretäri aruandest. Näib, et nendel keda Putini impeerium otseselt ei ohusta, pole erilist huvi teiste liikmesriikida kaitseks raha kulutada.

Väiksemad NATO liikmesriigid lohutavad ennast arvamusega, et NATO lepingu viies lõik kohustab suuri ja võimsaid  nõrgemaid kaitsma. Viienda lõigu sätted pole kahjuks kaugeltki nii selged ja kindlad, nagu Aleksandre Dumase musketäride tõotus.

Kuigi leping ütleb, et rünnakut ühe vastu käsitatakse rünnakuna kõigi vastu, ei tähenda see, et kõik peavad ühte relvaga kaitsma. See pigem ütleb, et liikmesriigid kasutavad meetmeid, mida nad peavad vajalikuks. Lõik mitte ei kohusta, vaid lubab kasutada relvajõudusid. See ei täpsusta, mis meetmeid peab kasutama ega millises ulatuses või kuidas liitlasele abi peab andma.

Asümmeetriline suuruse vahekord nõuab asümmeetrilist kaitset

Kuulus Ateena draamakirjanik Euripides väitis: “Kümme targalt juhitud sõdurit alistavad 100 halvasti juhitud sõdurit.” Meie tublid hõimud soomlased tõestasid seda Talvesõjas 2700 aastat hiljem.

Miljoneid dollareid maksvate tankide vastu on tuhandeid dollareid maksev Javelin sama tõhus kui Taaveti lingukivi Koljati vastu. Sõda Ukrainas on näidanud, et isegi odavad droonid võivad hävitada strateegilise tähtsusega relvaladusid ja kütusehoidlaid. Küberrünnakut võib teostada Eesti sama hästi või paremini kui Venemaa.

Ukraina sõda ja üldised rahvusvahelised pinged on tekitanud vajaduse relvade tootmiseks  ja isu relvatööstustesse investeerimiseks. Kasvav nõudlus ja tohutu kasum kannustab niihästi väikeseid kui suuri tehnoloogiaettevõtteid. Võib arvata, et innovatiivne tehisintellekti rakendamine autonoomsete relvasüsteemide valmistamiseks pakub rakendajatele kaitset ja jõukust. Eelmisel aastal asutas NATO innovatsioonifondi, mis on 1 miljardi euro suurune riskikapitalifond, eesmärgiga rahastada paljulubavaid tehnoloogiaid tehisintellekti, kosmose ja biotehnoloogia valdkonnas. Tahaks loota, et eestlased seda kasutavad. Relvaäri võimendab majandust ja tugev majandus on vajalik eelis tõhusa riigikaitse loomiseks.

Vaenlane riigi piirides

Suuremaks ohuks kui Vene diktaator Putin on Eestile ja eestlastele vaenlased Eesti riigi piirides − Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asutatud okupandid ja nende järeltulijad.

Eesti ajaloo kõige rumalam ja saatuslikum viga on kahtlemata esimese Laari valitsuse otsus eirata Genfi konventsiooni, mis nõuab okupantide lahkumist kui okupatsioon lõpeb. Selle asemel, et muuta Eesti rahvusriigiks nagu nad lubasid, põlistas võimule tõusnud valitsus kõik Eestisse asustatud venelased alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks.

Kui eestlased  ei suuda pidurdada okupantide ja nende järeltulijate poolt vallandatud Eesti venestamist, on see ainult aja küsimus, mil eestlased jääva vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal.

Rahvastikuregistri väärandmetel moodustavad mitte-eestlased umbes kolmandiku Eesti elanikkonnast. Lihtne sisse- ja väljarände arvestus annab õigemad andmed. Registreeritud on umbes 1 300 000 elanikku. Okupatsiooniaegsete rahvastikuandmete alusel asustati Eestisse pool miljonit vene okupanti. Sellele lisandus Lennart Mere lepetega Eestisse põlistatud umbes 20 000 punaarmeelast ja NL julgeolekutöötajat, koos perekondadega umbes 80 000 venelast. Lisaks nendele teadmata arv hilisemaid idapiiri ületajaid.

Kõige tõenäolisemate andmete järgi on Eesti elanikkonnas vähemalt 46 protsenti (600 000 : 1 300 000) venelasi ja nende arv on tõusuteel.

Maa ei täitu eesti lastega

Veelgi enam ohustab Eesti säilimist riigina mida valitsevad eestlased eesti naiste halbaennustav sündimuskordaja mis on 1,3 last iga naise kohta, palju madalam kui 2,1, mis on vajalik rahva arvu säilitamiseks.

Eesti rahvas, nagu näitavad rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi (PISA) tagajärjed, on  intellektuaalsete võimete poolest maailma viies (Hiina, Singapuri, Lõuna Korea ja Jaapani järel). Muide, Hiina tulemused pole usutavad, sest seal lubatakse testida õpilasi ainult mõnedes piirkondades.

Intelligentsuse ja sündimuse vahel on tugev negatiivne korrelatsioon. See on eriti ilmne kõrge keskmise IQ-ga riikides, kus viljakus väheneb, ning madala IQga Aafrika riikides, kus viljakus on endiselt kõrge.

Suurtele rahvastele pole rahva arvu vähenemine eriliseks probleemiks, aga kui eestlased ei suuda oma rahva sündimust lähemas tulevikus oluliselt tõsta, siis hääbub eesti rahvas ja eesti keel saab üheks nendest kahest, mis ÜRO andmetel kaob iga kuu ajaloo prügikasti.

Paljud teaduslikud uuringud on tuvastanud, et rahaliste stiimulite kasutamine sündimuse tõstmiseks on problemaatiline. Eestis võivad need koguni kahandada eestlaste osakaalu.

Lõuna-Korea eraldas üle 200 miljardi dollari, et võidelda rahva arvu vähenemisega. Valitsus on alates 2022. aastast pakkunud emadele iga sünnituse eest 1,500 dollari suurust boonust, koos täiendavate igakuiste maksetega. Edu pole märgata. Lõuna-Korea suuruselt neljas linn Seongnam algatas sel aastal massilisi noorte  tutvustamise üritusi, et julgustada vallalisi peresid looma. Eks näe.

Eestlaste sündimuse tõstmise strateegia väljatöötamisel ja rakendamisel peab valitsus arvesse võtma eestlaste täbarat demograafilist ja rahvuspoliitilist olukorda, ühiskondlikke väärtusi ja kultuurilisi aspekte.

On kindlasti vaja käivitada avalikke programme, et suurendada teadlikkust laste saamise tähtsusest ja eelistest ja mõjutada eestlaste suhtumist lapsevanemaks saamisesse. Gümnaasiumite õppekavadesse peaks lisama loengud Eesti demograafilisest olukorrast, mis propageeriks vähemalt kolme-lapselisi perekondi. Veelgi lootustäratavam oleks kampaaniate käivitamine, et eesti üliõpilaskorporatsioonid ja -seltsid sätestaks oma liikmetele eesmärgiks vähemalt kolme lapse üles kasvatamise.

Järeldused ja soovitused

Võib hellitada lootust, et NATO pakub küllaldast kaitset piiritaguse vaenlase vastu, aga targem on kasutada kõiki olemasolevaid ressursse innovatiivse relvatööstuse ja riigikaitse loomiseks.

Kui Eesti Vabariik ei suuda muulaste sisserännet ja Eesti ümberrahvustamist ümber pöörata ja eestlaste sündimust drastiliselt tõsta, ootab eestlasi ees sünge tulevik, mil eestlased jäävad vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Eelkõige on vaja rakendada meetmeid eestlaste sündimuse suurendamiseks. Samaaegselt on vaja lõpetada seaduslik ja ebaseaduslik sisseränne üle idapiiri, parandada kodakondsuse seadused ja lõpetada kergekäeline kodakondsuse kinkimine välismaalastele.

Pole mõtet loota, et tsivilisatsiooni areng peatab rahvaste ja riikide hävingud enne, kui see on eestlaste jaoks liiga hilja. Platoni väide: “Ainult surnud on näinud sõja lõppu,” kehtib ka tänapäeval.

Jüri Toomepuu