02.09.2020
Narvas
“Minevik jääb ajalukku. Minevikku me muuta ei saa. Teame enam-vähem, mis juhtus, ka seda mitte sajaprotsendilise täpsusega. Veelgi vähem saab tõestada, mis oleks võinud olla.
Aga mõelda sellest, mis oleks võinud olla, kui me minevikus oleks paremaid otsuseid teinud või teisiti käitunud, päris asjatu ajaraiskamine ei ole.
Kui mõtleme sellest, mis oleks võimalik olnud ja analüüsime kunagist olukorda ja minevikusündmusi, siis on ju võimalik minevikust õppida ja tegutseda tulevikus targemini. Möödunust on meil võimalik aru saada ja õppida, aga elama peame me olevikus ja valmistama peame me tulevikuks.
Iiri poeet ja näitekirjanik Oscar Wilde väitis, et ainuke vahe pärast surma pühakuteks pühitsetute ja patustajate vahel on see, et igal pühakul on minevik, aga tulevik on igal patustajal.
Pragmaatikuna tuntud USA president Donald Trump selgitas: „Ma üritan õppida minevikust, aga tuleviku plaane ma teen keskendudes olevikule. See on see, mis teeb asja lõbusaks.“
Siin kasutatud neologism „oleksoloogia” kuulub küll soovunelmate valda, aga siiski võib sellest kasu olla minevikusündmuste analüüsimiseks ja nendest õppimiseks.
Selliseid oleks-spekulatsioone võib vaadelda kui mõtteeksperimente. Selliste eksperimentide abil on avastatud mõned kõikide aegade tähtsamad teaduslikud tõed. Albert Einstein mõtles välja kogu tänapäeva füüsikale aluse paneva relatiivsusteooria peamiselt mõtteeksperimentidega. Kui ta mõtles välja, et maailmaruumis asuvad tähed painutavad valgusekiiri, siis tõestati seda vaatlustega alles palju aastaid hiljem.
„Oleksoloogia” on kasulik tulevikuplaanide tegemiseks, sest ega me täpselt ei tea, mis tulevikus juhtub. Saame vaid mõelda, mis võiks olla kõige tõenäolisem ja kuidas oleks sellele kõige sobivam reageerida. Sellise plaanitsemise jaoks on isegi välja arenenud matemaatiliselt range teadusearu, nn mänguteooria, inglise keeli gaming theory.
Peaaegu kõik USA kaitsejõudude tulevikuplaanid, üksuste moodustamine ja relvasüsteemid põhinevad sõjamängudel, mis kasutavad tohutult suuri andmebaase ja palju võimsaid arvuteid. Lihtsamad meetodid olid kasutusel juba enne Teist maailmasõda.
Admiral Burke, kunagine USA mereväe ülem väitis, et kõik, mis juhtus II maailmasõja merelahingutes, oli mereväe analüütikutel juba varem läbi mängitud, ühe erandiga – nad ei osanud ette näha jaapanlaste kamikaze-lendurite rünnakuid.
Kindlasti tasub mõelda, sellest mida oleks saanud paremini ja targemini teha Eesti esimene okupatsioonijärgne valitsus. Otsus eirata Genfi konventsiooni 49. lõiku ja põlistada kõik Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud venelased Eesti Vabariigi alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks, on vähemagi kahtluseta Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem ja saatuslikum viga.
Poolele miljonile Eestisse põlistatud venelasele lisandus Meri juulilepetega veel 20 000 punaarmeelast ja 2000 KGB/GRU agenti, koos perekondadega umbes 100 000 eriti Eesti-vaenulikku venelast. See oli mitte ainult Eesti ajaloo suuruselt teine viga, vaid ka Eesti Vabariigi ja eestlaste reetmine, sest see oli tehtud teadlikult. Kõige suuremat viga võib ehk vabandada tolleaegse valitsuse, kes oli lubanud muuta Eesti rahvusriigiks, naiivsuse ja rumalusega.
Minevikku me muuta ei saa, aga saame üritada tehtud vigade tagajärgi parandada või leevendada. Eestile, eestlastele ja eestlusele kõige raskem tagajärg on iga mööduva päevaga suurenev tõenäosus, et Eestisse põlistatud venelaste arv kasvab, kuni eestlased jäävad vähemussrahvaks oma põlisel kodumaal.
Rahvastiku registris andmetel on Eestis umbes 1 300 000 elanikku, kuigi keegi ei tea, kui palju nendest on alatiseks Eestist lahkunud. Registri rahvuse andmeid ei saa ükski kirjaoskaja tõsiselt võtta, sest need on „ütluspõhised“ nagu tunnistavad registri haldajad. Paljud venelased ilmselt arvavad, et neile on kasulikum endid eestlasena kirja panna, samuti on lootusetult segi aetud rahvus ja kodakondsus.
Võib arvata, et Mart Laari ja Lennart Meri poolt Eestisse põlistatud ja hiljem sisserännanud venelaste arv on vähemalt 600 000. Seega oleks venelaste protsent elanikkonna vähemalt 46 protsenti ja näib, et tõusuteel. Päev, mil eestlased on vähemuses oma põlisel kodumaal, kummitab silmapiiril.
Antud olukorras peame eelkõige lõpetama seadusliku ja ebaseadusliku sisserände üle idapiiri. Peame ka karmistama kodakondsuse seadusi, et lõpetada kergekäelise kodakondsuse kinkimise välismaalastele. Peame tühistama nende paljude tuhandete kodakondsuse, kes said selle võltssünnitunnistustega või altkäemaksude abil.
Tõhus vahend vähendada vene rahvusest kurjategijate proportsiooni Eestis, kes moodustavad enamiku maksumaksjate poolt ülalpeetavate vangla elanikest, oleks neile anda võimalus vanglast vabaneda ja oma suurele kodumaale tagasi minna, kui nad katkestavad kõik suhted Eestiga.
Oleks vaja kehtestada seadusi mis lubaks tühistada nende kodakondsuse, kes esindavad Eesti-vaenulike riikide huve, niihästi Riigikogus, Euroopa Liidus kui ka sotsiaalmeedias. Sõnavabadust ei tohi segamini ajada sõnade kasutamisega, et kallutada Eesti Vabariigile ebalojaalseid inimesi Eesti Vabariiki kahjustama.
Lootust annab see, et praegune valitsus oma koalitsioonilepingus kinnitas põhiseaduse preambula kõikumatut usku ja vankumatut tahet arendada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. USA kuulus riigi isa Benjamin Franklin aga arvas, et see kes elab lootustest, sureb nälga.
Tegutseme!”
Jüri Toomepuu
