24.01.2025
Meediamajad teevad palju ideoloogilist tellimust.
Donald Trump, Ameerika Ühendriikide äsja ametisse astunud president, on praegu kahtlemata maailma kõige tähelepanuväärsem ja mõjuvõimsam inimene. Ta on mees kelle iga sõna ja samm suudab kõigutada mitte ainult Ameerika, vaid ka rahvusvahelist poliitilist maastikku. Tema mõju ei piirdu Ameerika Ühendriikide ja maailmaga – see ulatub laineharjadena ka Eestini.
Trumpi suhtumine Putinisse
Eestile ja eestlastele teeb muidugi kõige enam muret vene autokraatsee diktaatori Vladimir Putini vallutussõda Ukrainas. Kui ta peaks sõja võitma, võib arvata, et ta selgelt väljendatud soov taastada Stalini impeeriumi „hiilgus“ seab otseselt ohtu niihästi Eesti kui ka teised varem Stalini poolt ikestatud rahvad.
On seetõttu põhjust muretseda, et head suhted, mis Trumpil olid Putiniga ta eelmisel ametiajal, võiks tähendada, et Trumpi „rahu läbi jõu“ filosoofia Putini suhtes ei kehti.
Kui Eesti meedia kajastaks Trumpi viimaseid ütlusi Putin ja Ukraina sõja kota, saaksime aru, et muretsemiseks pole põhjust. Niipea kui Trump 20. jaanuaril ametisse astus, väitis ta et „Putin hävitab Venemaad“ ja peab alustama läbirääkimisi relvarahu üle. “Ta peab kokkuleppele jõudma,“ ütles Trump, sest… „asjad ei lähe tema jaoks hästi.“
Trump on rääkinud ka Ukrainasse täiendavate relvade saatmisest ning kritiseeris taas Euroopa Liitu, et see ei kuluta Ukraina kaitsele piisavalt. Samuti on ta rääkinud rahu taastamise teemal nii Zelenskiga kui Xi Jinpingiga.
Peavoolumeedia kallutatud suhtumine
Seetõttu on lausa kurb vaadata, kui vaenulikult ja halvustavalt suhtub Eesti peavoolumeedia Trumpi, maalides teda pahatihti pigem karikatuurina kui maailma kõige võimsama riigi demokraatlikult valitud juhina ja mõjukate poliitiliste otsuste tegijana. Selle asemel, et pakkuda inimestele tasakaalustatud pilti, veeretatakse rahvale ette vildakaid narratiive.
Sama keeruline kui on orienteeruda ning rahulikuks jääda kreeni vajunud laeval, on orienteeruda ja elada riigis, kus rahvast ja riiki mõjutab kallutatud meedia.
ERR ja Delfi – nagu kaks sogast tilka
Ikka veel endise truualamliku kommunisti juhtimisel tegutsev Eesti Rahvusringhääling (ERR) paistab silma mitte ainult vaenulikkuse, vaid ka piinliku võhiklikkusega. ERR avaldas nädal enne USA valimisi artikli pealkirjaga: „Kamala Harris – järgmine Ameerika president“.
Tundub, et ERRi kallutatud maailmavaatega ajakirjanikud ei adu mitte üksnes Ameerika poliitilist olukorda, neil napib ka ajakirjanduse eetikat ja häbitunnet. Kui neil puudub teadlikkus Ameerika poliitilisest olukorrast, võiks nad vähemalt hoiduda oma võhikluse avalikustamisest.
ERRi arvamused tuginevad sageli kahtlastele allikatele, näiteks, kui nad tsiteerivad Kaitseuuringute keskuse teadur Helga Kalmi, kes väidab, et „Donald Trump jätkab oma jõupoliitikat ja hirmutamistaktikat“ ja kinnitab, et Trumpi kriitika Bideni valitsuse „korruptiivsuse ja ebakompetentsuse suhtes ei vasta kindlasti tõele“.
Asjatundlikud, mõtlemisvõimelised inimesed arvavad samuti nagu Ameerika valijate enamus — Biden oli kindlasti äärmiselt korruptiivne, ebakompetentne ja viimaste aastate jooksul ka seniilne. On hämmastav, kuidas üks asutus, mille ülesanne on pakkuda põhjalikku ja erapooletut analüüsi, langeb sedavõrd kitsa ja subjektiivse vaatevinkli küüsi.
Sarnaselt ERRile ja Delfile on ka teised meediaväljaanded võtnud endale õiguse teha kentsakaid järeldusi, tembeldades Elon Muski käe lehvitamist natsitervituseks. Vihjates, et mees kes oli nõus kulutama 40 miljardit dollarit, et aidata taastada sõnavabadust ja demokraatiat kui ta tegi Twitterist X-i, on nats, on vastutustundetu ja sündsusetu.
Kas meedia peaks olema see, kes otsib ja leiab tonte? Tundub, et kriitilise mõtlemise asemel on valitsema hakanud mingi haiglane jahiinstinkt – otsitakse igal võimalikul moel skandaali, isegi kui selleks tuleb moonutada tegelikkust.
Delfi/Päevaleht juhtkiri leiab, halvustavalt, et „Pea 80 aastat kestnud väärtustest lähtumise asemele tuleb Pax Trumpiana, „mille märksõnadeks saavad presidendi kapriisid ja pragmatism.“
Delfi ja Eesti Päevaleht ei hoidnud end tagasi ka siis, kui kirjutasid Trumpi välispoliitikast. Kuigi Trump nõudis NATO liikmetelt tõsta oma kaitsekulutuste nõuet viiele protsendile SKP-st, arvab Delfi hoopis, et „Euroopa kaitsmises passiivseks jääv USA ei ole arusaadavalt Eesti (ja Ukraina) huvides.“
Delfi leiab, et“ Eesti välispoliitiline edu sõltub nüüd paljus sellest, kui hästi me selles sogases vees kala püüda suudame.“ Jääb segaseks ja sogaseks, miks Delfi Trumpi selgelt väljendatud plaane „sogaseks veeks“ tembeldab.
Tõekiir Postimehelt
Postimees oli seevastu arukam oma 20. jaanuari juhtkirjas, kus tõdeti, et Trumpi teine ametiaeg tooks kaasa olulisi muutusi ning rõhutati vajadust säilitada häid suhteid Ameerika Ühendriikidega.
See on peaaegu nagu karge hommikupäike keset tumedat propagandapilve. Postimehe juhtkiri näitab, et Eesti suurelt osalt kallutatud meediamaastikul on vähemalt veel võimalik säilitada objektiivsust ja arukust.
Järeldused
On aeg teha tõsiseid muudatusi Eesti Rahvusringhäälingu juhtimises ja tagada, et see asutus teeniks tõeliselt Eesti Vabariigi huve, mitte oma aegunud, minevikku kinni naelutatud maailmavaatelisi ja ideoloogilisi eesmärke.
Kui ERR jätkab oma praegust kurssi, osutub ta pelgalt propagandamasinaks, mitte rahva ja riigi teenimiseks mõeldud sõltumatuks ja usaldusväärseks teabeallikaks.
Delfi on eraasutus. Neil on õigus avaldada mida iganes omanik ja toimetajad tahavad. Oleks muidugi Eesti riigi ja rahva huvides, ja usun pikapeale ka Delfi huvides, avaldada tõepäraseid, faktidele põhinevaid kirjutisi.
Eesti vajab erapooletumat, faktidele tuginevat ja tasakaalukamat meediat. Meediat, mis suudaks näha maailma kõiki värve, mitte ainult must-valget narratiivi, meediat, mis oskab teha vahet tõelisuse ja väljamõeldise vahel. Eesti vajab meediat, mis suudab püüda tõde nagu osav kalamees – terava silma ja kindla käega, ilma liigse sogata.
Jüri Toomepuu
sotsiaalmeediast