Jüri Toomepuu: rahvastikuprobleem – Eesti riigi ja rahva eksistentsiaalne oht

Kümme aastat tagasi ma lahkasin Eesti lähiajaloo põhiprobleeme ja pakkusin neile lahendusi raamatus, mille avaldasin aastal 2014.*  Tollal oli kõige tõsisemaks probleemiks okupatsioonist pärinev rahvastikuprobleem, mis koosnes peamiselt okupantide poolt Eestisse asustatud Eesti-vaenulike venelaste viiendast kolonnist. Lisaks sellele olid põhiprobleemideks ka Eestis vohav okupatsioonist pärinev õiguslik nihilism ja Eesti riigikaitse täbar olukord.

Aastad on möödunud. Eesti veel selline õigusriik ei ole, nagu võiks soovida, sest kohtud, eriti riigikohus, alati õigete otsusteni ei jõua ja valimissüsteem on vaja muuta usaldusväärsemaks, aga märkimisväärseid edusamme on tehtud.

Eesti riigikaitse olukord  on tublisti paranenud. Ohvitseride koolitus ja väljaõpe on jõudmas teiste NATO riikide tasemele. Ajateenijad saavad küllaldase väljaõppe ja Kaitseliit, Eesti riigikaitse oluline alussammas, on arvestatav kaitsejõud ja täiustumas. NATO liikme staatus, sellega kaasnev Tallinnas asuv NATO Küberkaitse Keskus ja USA majanduslik ning moraalne toetus kroonivad edusamme.

Mineviku probleem on kasvanud olemuslikuks tulevikuohuks

Rahvastikuprobleem, mis oli pakiline kümme aastat tagasi, pole lahendust leidnud. See on pigem kasvanud koheseks ohuks Eesti püsimisele riigina, mida valitsevad eestlased ja saatuslikuks ohuks eesti rahva ja kultuuri säilimisele.

Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis rohkem kui 1 300 000 inimest. ÜRO Worldometer (Maailma mõõtja) andmetel, mis põhinevad Eesti rahvastikuregistril, oli elanikke selle aasta 17. aprillil 1 319 792. On põhjust arvata, et suurem osa nendest, kes on juba ammu kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud, pole oma nime registrist eemaldanud. Soome Tilastokeskuse (statistikaameti) andmetel elas ainuüksi Soomes 2022. aastal 51 819 Eesti kodanikku. On ka suur hulk nn Kalevipoegi, kahepaikseid, kes töötavad Soomes, aga veedavad nädalalõpud Eestis.  Neid võib niihästi Soome kui Eesti oma riigi elanikeks arvata.

Rahvastikuprobleem on mitmetahuline. Peamiselt koosneb see aga järjest kiirenevast Eesti venestamisest ja Eesti naiste rahva hääbumist ennustavast sündimuskordajast.

Eesti venestamine

Okupatsioonivõimud asustasid Eestisse pool miljonit vene okupanti. Lennart Mere poolt omavoliliselt sõlmitud nn juulilepped põlistasid Eestisse 20 000 punaarmeelast ja 2000 julgeoleku töötajat, koos perekondadega veel umbes 70 000 eriti Eesti-vaenulikku venelast. Sellele on lisandunud aastate jooksul kümneid tuhandeid seaduslikke ja ebaseaduslikke vene sisserändajaid.

Juba kaheksa aastat järjest on kasvanud Eesti elanike arv sisserändajate arvel. Eesti elanike arv kasvas aastal 2023 2,6 protsendi võrra tänu immigrantide sissevoolule. Need 50 000, kes sisse rändasid, olid peamiselt venelased. Need 10 000, kes välja rändasid, olid suurelt osalt eestlased.

Eestlasi ei ole kuskilt juurde tulnud. Alates 1990. aastast on surmade arv ületanud sündide arvu ja umbes 100 000 on välja rännanud pärast taasiseseisvumist. Registris on eestlastena määratletute arv aga millegipärast jõudsalt kasvanud ja registri andmetel on venelasi viimase paarikümne aasta jooksul järjekindlalt ainult kolmandik. See pole uskumisväärne.

Rahvuse määratlemine rahvastikuregistris on ütlusepõhine. Iga Eesti elanik võib sisestada registrisse mistahes rahvuse. On põhjust järeldada, et paljud endised okupandid on ennast registris eestlasena kirja pannud. Paljud ilmselt arvavad, et kui peab juba Eestis elama, on kasulikum ennast eestlaseks määratleda. Seda tegid esmajärjekorras vene julgeoleku töötajad keda oli treenitud ennast esitlema nii, nagu see antud olukorras kõige kasulikum. Paljud, kes on saanud Eesti kodanikuks, ei saa lihtsalt aru, et kodakondsus ja rahvus pole sünonüümsed.

Tõeline rahvuslik koosseis

Rahvastikuregistrile põhinevaid rahvastiku rahvuse arve ei tohiks ükski kirjaoskaja tõsiselt võtta. Lihtne sisse- ja väljarände arvestus annab õigemad andmed. Okupantide poolt asustati Eestisse pool miljonit venelast, kellest umbes 400 000 jäid Eestisse pärast taasiseseisvumist. Nood põlistati esimese Laari valitsuse poolt alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Kui lisada Lennart Mere poolt sõlmitud lepingutega Eestisse põlistatud 70 000 venelast ja hilisemad sisserändajad, siis on venelasi Eestis vähemalt 600 000 ja nende arv on tõusuteel.

Kui Eestis on 1,3 miljonit elanikku, mis on tõenäoliselt liialdus, siis venelasi on Eestis vähemalt 46 protsenti (600 000 : 1 300 000), kaugel Statistikaameti poolt välja pakutud kolmandikust.

Kadu ennustav sündimuskordaja

Indrek Neivelt kirjutas selle aasta 2. aprilli Postimehes, et talle tundub eesti meediat lugedes, et eestlaste elu mõte on olla lastetu ja nautida finantsvabadust. Ta mõistab sellise ideoloogia hukka ja juhib tähelepanu kurvale faktile, et eestlastel oli eelmisel aastal sajandi kõige väiksem sündide arv.

Meedia tõesti kajastab eestlaste eelistust olla lastetu, aga see eelistus näib põhinevat tugeval pöördvõrdelisel suhtel sündimuse ja naiste andekuse ja haridustaseme vahel, mis kehtib kõikjal. Haritud ja targad naised on rohkem huvitatud hästi tasustatud karjäärist kui laste kasvatamisest.

Eesti naised on andekad ja hästi haritud. Kõrgharidus on 53 protsendil eesti naistest. Euroopa Liidus on Eesti naised haridustasemelt kolmandal kohal. Kuna andekus on suurelt osalt päritav kaasneb selle pöördvõrdelise suhtega ka nn düsgeeniline efekt – rahva intelligentsuse langus, tingitud intelligentsemate madalamast viljakusest.

Eestlaste säilimist ohustab kõige enam eesti naiste rahva väljasuremist ennustav sündimuskordaja, mis on 1,4 last iga naise kohta – palju madalam kui 2,1, mis on vajalik rahva arvu säilitamiseks.

Kui sündimus lähemas tulevikus oluliselt ei tõuse, siis hääbub eesti rahvas ja eesti keel saab üheks nendest kahest, mis ÜRO andmetel kaob igas kuu ajaloo prügikasti.

Järeldused ja soovitused

Kui Eesti Vabariik ei suuda muulaste sisserännet ja Eesti ümberrahvustamist peatada ja eestlaste sündimust drastiliselt tõsta, ootab eestlasi ees sünge tulevik, mil eestlased jäävad vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Eestlaste sündimuse tõstmise strateegia väljatöötamisel ja rakendamisel peab valitsus arvesse võtma eestlaste täbarat demograafilist ja rahvuspoliitilist olukorda, ühiskondlikke väärtusi ja kultuurilisi aspekte.

Eelkõige on vaja rakendada meetmeid eestlaste sündimuse suurendamiseks. Samaaegselt on vaja lõpetada seaduslik ja ebaseaduslik sisseränne üle idapiiri ja lõpetada kergekäeline kodakondsuse kinkimine välismaalastele. Eestlased ei saa jääda peremeesteks oma kodus, kui nad lubavad oma katuse alla piiramatu arvu võõraid, kes söövad eesti leiba ja hammustavad kätt, mis neid toidab.

Kui Eestis peaks veel kord õnnestuma moodustada valitsus, mis võtab tõsiselt Põhiseaduse preambula nõuet arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, peab see valitsus:

·Lõpetama igasuguse sõltuvuse Venemaast, olgu see siis elekter, kaubandus või midagi muud.

·Püstitama riigipiiri, mis lõpetab ebaseadusliku sisserände.

·Käivitama programmid, mis propageerivad paljulapselisi perekondi, soovitades, et Eesti üliõpilasorganisatsioonide liikmed kasvataksid üles vähemalt kolm last.

·Kehtestama seadused, mis keelavad kodakondsuse andmise kriminaalkorras karistatud ja vaenuliku võõrriigi kodanikele.

·Tühistama nende kodakondsuse, kes tegutsevad Eesti-vaenuliku riigi toetamisega või Eesti riigisaladuste võõrriigile müümise või kinkimisega.

·Vaatama läbi kõik varasemad kodakondsuse ja passide taotlused ja tühistama kodakondsused ja passid, mis on saadud võltsitud dokumentide alusel.

·Vabastama vangistusest vene rahvusest kodanikud, kui nad loobuvad Eesti kodakondsusest, loovutavad kõik Eesti riigi ja omavalitsuste poolt neile välistatud dokumendid, lõpetavad kõik majanduslikud ja juriidilised seosed Eestiga ja lahkuvad Eestist tingimusel, et nad enam kunagi Eestisse ei tule.

Jüri Toomepuu

*”Eesti lähiajaloo kolm põhiprobleemi, kolmkümmend kolm lahendust”, Kirjastus Grenader, 2014, 254 lk.