11.01.2021
Inimese rassipäritolu tunneb ära isegi siis, kui ta kannab koroonamaski. Vaikse ookeani äärsed asiaadid, sealhulgas ka jaapanlased, on tuntud kõrge IQ poolest.
“Rasside olemasolu. Need, kes on nakatunud poliitilise korrektsuse pandeemiasse, on ründama hakanud peale muu aruka ka üldiselt ja teaduslikult tunnustatud fakti, et „homo sapiens“ jaguneb mitmesse geneetiliste iseärasustega liigisisesesse gruppi, mida tavaliselt kutsutakse rassideks. Sellist sõnumit vahendab ka ERR (Oidermaa, „Geeniteadlased: rasse pole olemas“, 05.12. 2017).
Rass on termin, mida üldiselt kasutatakse geneetiliselt päranduvate eripäradega inimrühmade kohta. Kõige tähtsamad ja levinumad nendest on teatavasti europiidne, mongoliidne ja negriidne, lihtsamalt tuntud kui valged, kollased ja mustad, aga on ka mitmeid teisi geneetiliselt erinevaid gruppe.
Geenid ja kultuur
Pole vaja olla eriti tähelepanelik, et aru saada, et eskimod erinevad oluliselt nigeerlastest, et geenidest tulenevad iseärasused ja seega erinevad rassid on olema. Samas on aga ka tõsi, et samasuguse genofondiga rahvas võib lõhestuda kultuuriliste erinevuste tõttu. Max Planki instituudi eesti-rootsi päritoluga teadlane Svante Pääbo koguni väidab et kultuur on geenidest tähtsam. Öeldakse, et ilu olevat vaataja silmas. Võiks samuti öelda, et tähtsus on tähtsustaja vaatevinklis.
Enamiku inimeste vaatevinklist on kõige tähtsam inimkonna omadus inimeste intellekt, millel on tihe seos geenidega. Geenidest tulenevad rasside erinevused on tähtsad, aga tähtsad on muidugi ka kultuurilised erinevused, kasvõi seetõttu, et need on põhjustanud palju verevalamist ja muud halba.
Kultuur ja vaen
Üks kõige mõjukam samasuguse genofondiga rahva kultuuriline lõhestaja on usk. Saksa katoliiklaste ja protestantide vastuolud aastal 1618 vallandasid kolmekümneaastase sõja, milles hukkus mõnel sakslastega asustatud alal umbes 60 protsenti elanikkonnast.
Kuigi paljud nn ashkenazi, st euroopa juudid on segunenud sakslaste, venelaste, hispaanlaste ja teiste euroopa rahvastega kelle territooriumil nad asusid, on semiitide, st juutide ja araablaste genofond suurelt osalt sarnane. Vaatamata sellele, et nad on teinud oma parima, pole ükski tänapäeva juudi antropoloog suutnud leida tõendeid sellest, et mingi juudi rahvas oli kunagi Egiptuse vangipõlves ja põgenes sealt läbi Punase mere, või isegi eksisteeris, ega mitte ka teistest vanas testamendis kirjeldatud sündmustest.
Samuti pole hieroglüüfides talletatud rikkalikus Egiptuse ajaloos kõige vähematki vanas testamendis kirjeldatud sündmustest. Tõenäolisem on, et pärast seda kui monoteismi kehtestaja vaarao Akhenaten suri ja ta järeltulija vaarao Tutabkhaten taastas endised jumalad ja nende mõjuvõimsad preestrid, lahkus grupp monoteismi omaks võtnud egiptlasi Egiptusest. Nendest saidki pikapeale juudid ja araablaste verivaenlased. Huvitav on see, et juutide templid on väga sarnased kunagistele egiptlaste templitele.
Teine kultuuriline põhjus rahva lõhestumiseks või hävinguks on ümber-keelestumine, mis pole ebatavaline rahvaste ajaloos. Meie lähedased hõimud liivlased jäid vähemusse oma põlisel kodumaal. Kuulsa liivi vanema Kaupo järeltulijad võtsid omaks läti keele ja 2011 aasta Läti rahvaloendusel määratles endid liivlastena ainult 250 inimest. Tahaks loota, et eestlased suudavad oma põlisel kodumaal sama saatust vältida.
Tõugude ja rasside tähtsus
Nii nagu jaotatakse inimesi rassideks, jaotatakse loomi tõugudeks. Inimesed on arendanud välja palju koerte tõuge, mõned selleks, et nad oleks head lambakarjatajad, mõned, et nad oleks intelligentsed, mõned, et nad oleks hästi kiired, mõned hästi suured, teised selleks, et nad sülle mahuksid. Koerte võistlustel väärivad kõige tõupuhtamad tunnustust ja auhindu.
Inimestel rassipuhtus tänapäeval eriti tähtis pole, aga see ei tähenda, et rasse pole enam olemas või et rasside olemasolu võiks eirata või eitada.
USA rahvaloendusel, mis toimub iga kümne aasta järgi, peavad loendatud määratlema endid viies rassi kategoorias: 1) valge, 2) must ehk aafrika-ameeriklane, 3) aasialane, 4) indiaanlane või alaskalane ja 5) havailane ehk mõnelt teiselt vaikse ookeani saarelt pärinev. Lisaks sellele tahetakse teada, kas loetletud on kas hispaania või ladina-ameerika päritoluga, nn latiinod. Segaverelised võivad endid määratleda kas kahte või mitmesse kategooriasse kuuluvaks. Latiinode hulgas on, näiteks, niihästi valgeid kui musti, enamik on kuskil vahepeal.
Riigi efektiivseks haldamiseks on tähtis rahvastiku rassilist koosseisu teada, sest eri rassidest inimestel on erinev haridustase, sissetulek, kombed, soovid ja vajadused, ka erinevad terviseprobleemid, iive ja eluiga.
Intelligents – kõige tähtsam rassiline erinevus ja kõige tülikam tüliõun
Kõige tähtsam ja kõige suuremat probleemi tekitav rassiline erinevus on intelligents. Kõik mis inimeste tsivilisatsioon on saavutanud on saavutatud nende mõtlemisvõime tulemusena. Juba 20. sajandi algul uuris inimeste mõtlemisvõimet inglise psühholoog Charles Spearman. Ta leidis positiivse korrelatsiooni laste saavutustes mitmes õppeaines ja järeldas, et see tuleneb nende üldisest vaimsest võimekusest. Spearman nimetas selle g-faktoriks, mis on lühend ingliskeelsest sõnast „general“(üldine).
Uuringuid sellest on tehtud hulgaliselt ja kõik tõsiseltvõetavad leiavad, et g-faktor on enamjaolt päritav. Sellel on mitmeid teisi bioloogilisi korrelaate, sealhulgas aju suurus. Samuti ennustab see erinevusi sotsiaalvaldkonnas. Vaimselt võimekamad inimesed saavad tavaliselt rohkem haridust ja paremad töökohad. Nad tegelevad edukamalt ettevõtlusega ning nad isegi elavad kauem.
Rasside erinevused ja andmebaas
Vaieldamatu fakt on see, et mustade, valgete ja ka vaikse ookeani äärsete aasialaste IQ erineb oluliselt. Seda on tõestatud arvukate teaduslike uurimustega ja massilise testimisega. USA kaitsejõud alustasid sõdurite testimist juba I maailmasõja päevil, jätkasid seda II maailmasõja ajal ja teevad seda tänaseni. USA kaitsejõudude ja paljude muude asutuste ja uurijate andmebaasid sisaldavad miljoneid testide resultaate. Kõik need võimaldavad analüüsida vaimsete võimete erinevusi rassi, hariduse, vanuse, soo, ja mitmete muude omaduste alusel.
Kõik tõsiselt võetavad uuringud näitavad, et allpool Sahara kõrbe (nn mustas Aafrikas) elavate mustade IQ on kaks standard hälvet, seega ligikaudu 30 IQ punkti madalam valgete omast. USA mustade, kes on juba orjuse päevist alates valgetega segunenud, IQ on ühe standard hälve võrra madalam. Vaikse ookeani äärsete aasialaste IQ on pool standard hälvet, umbes 7-8 punkti kõrgem valgete omast.
Kolm rassilise erinevuse hüpoteesi
Rassist tulenevad intelligentsi erinevusi on üritatud selgitada kolme erineva hüpoteesiga. Kõige fakte eiravam ja arulagedam on hüpotees, et erinevusi päriselt ei olegi. Selle propageerijad millegipärast keskenduvad peamiselt silmade, juuste ja nahavärviga seostavate geenide alleelide uurimisele mida leiduvat niihästi eurooplaste kui ka Botswanas elavate bušmanite genoomis. Kuna 98,8 protsenti inimeste DNAst leidub ka šimpansidel, võiks sellise loogika alusel sama hästi väita, et inimesed ja šimpansid kuuluvad samasse liiki.
Delaware Ülikooli geneetika professor Linda Gottfredson, kes on teinud tosinaid teaduslikke uuringuid rasside intelligentsi erinevustest väidab ühes oma teaduslikus artiklis, avaldatud aastal 2005 „Psychology, Public Policy, and Law“ ajakirjas, et rassi eitajate taktika on selgitada erinevuste puudumist nende poolt välja mõeldud olevusega, mis ei põhine reaalsusel ega tõesta mingil moel, et rassid ei eksisteeri.
Palju tähtsam oleks keskenduda geenidele, mis kontrollivad inimeste kõige tähtsamat omadust, nende intelligentsi. Põhjus miks rassi eitajad rasside intelligentsi erinevusi ei taha tunnistada, näib olevat nende kummaline, arvatavasti poliitilisest korrektsusest tulenev tahe tõeliselt tähtsaid fakte eirata. Isegi mõni, muidu päris tõsiseltvõetav teadlane on avaldanud arvamust, et parem on tõtt mitte tunnistada, et hoiduda ühiskonnas pingete tekitamist. See on umbes sama argument mida hiljutiste USA laiaulatuslike „mustade elud loevad“ märatsemiste käigus kasutasid mõned linnapead, kui nad ei lubanud politseil röövimisi, süütamisi ja tapmisi lõpetada. Võib aga arvata, et röövimiste, süütamiste ja tapmiste ohvritele oli sellise loogika kasutamine äärmiselt pingeline.
Valdav enamus teadlasi on tõestanud paljude rangelt teaduslike uuringute põhjal teise hüpoteesi, mis tuvastab, et intelligents oleneb peamiselt geenidest. On aga ka järjest kahanev grupp teadlasi ja pseudoteadlasi kes pooldavad kolmandat hüpoteesi mis väidab, et intelligents oleneb eluühiskonnast, mis on teatavasti olnud mustadel viletsam kui valgetel. Nad omastavad sellele seosele kausaalsuse mis pidavat selgitama, et madal intelligents tuleneb viletsusest. Vastupidist aga palju tõenäolisemat, et viletsus võib olla madala intelligentsi tagajärg, nad lihtsalt eitavad.
Uuringute järeldused
Kõige põhjalikumalt on neid hüpoteese analüüsinud endine California Berkley Ülikooli psühholoogia professor Arthur R. Jensen (august 24, 1923 – oktoober 22, 2012), kes on teinud sadu uuringuid ja avaldanud rohkem kui 400 teaduslikku artiklit sel teemal. Ta suurteos on aastal 1980 avaldatud 786 leheküljeline raamat „Bias in Mental Testing“ (Eelarvamus Mentaalses Testimises). Selles raamatus ta selgitas kõike mida oli raamatu avaldamiseni intelligentsuse mõõtmisel ja uuringutes avastatud ja keskendus erinevate rasside ja gruppide intelligentsi mõõtmisele ja võrdlemisele. Ta tsiteeris teisi teadlasi umbes 800 korda ja esitas igale võimalikule arvamusele ja seisukohale väiteid ja vastuväiteid.
Jensen tuli järeldusele, et testidega tuvastatud mustade ja valgete erinevused intelligentsis on päritavad. Ta tolleaegsed arvestused leidsid, et pärilikkus selgitab vähemalt 50 protsenti rasside erinevustest. Paljud hilisemad uuringud näitavad, et umbes 70-80 protsenti. Nagu võib arvata, olid esimese ja kolmanda hüpoteesi toetajad varmad Jensenit kritiseerima, aga ta tulemusi kinnitavad hulgalised hilisemad uuringud.
Lisaks faktoranalüüsi tulemustele on leitud korrelatsioon g-faktoriga ka selliste füsioloogiliste omadustega nagu näiteks reageerimise kiirus, kus testitav peab valgust nähes nupule vajutama, ja aju suurusel. Kõige uuemad empiirilised uuringud mõõdavad aju nn valge olluse, mis koosneb enamasti müeliinikiududest, efektiivsust.
Näib, et intelligents olenebki aju neuroloogilisest efektiivsusest. California Los Angelesi Ülikooli neuroloogia professor Paul Thompson, kes osales paljudest teadlastest koosnevas sellekohase uuringus, väitis, et uuringu tulemusi võib kokkuvõtlikult selgitada sellega, et ajusisese informatsiooni edastamise kiirusel on tugev korrelatsioon mõtlemisvõime ja IQga. Kuna uuringut sooritati paljude identsete kaksikutega, võis ka järeldada, et IQ on umbes 80 protsendi ulatuses päritav.
Samad tulemused pärilikkusest on saavutatud Minnesota Ülikooli hulgaliste identsete ja kahemuna kaksikute uuringutega, kes olid eri perekondades ja erinevates elukeskkondades üles kasvanud.
Fakt on see, et samuti nagu erinevad rassid erinevad väljanägemise, keha pikkuse, naha värvi või keha proportsioonide poolest, erinevad nad ka aju suuruses ja efektiivsuses. Fakt on see, et geneetiliste iseärasustega inimgruppe, st erinevaid rasse on olemas. Fakt on see, et kõige tähtsam inimkonna omadus on inimeste intellekt, millel on tihe seos geenidega. Vähemalt sellest vaatevinklist on geenid tähtsamad kui kultuur.“
Jüri Toomepuu
