Jüri Toomepuu: uus USA suursaadik – tunnustus ja toetus Eestile

Teeneka karjäär-diplomaadi, USA riigisekretäri abi asetäitja välisministeeriumi Euroopa ja Euraasia büroos, Georg P. Kenti arvatav määramine suursaadikuks Eestisse tähendab, et USA välisministeerium Eestit enam vähetähtsate riikide hulka ei loe.

Pahatihti määratakse USA suursaadikuks riikidesse, mida ei peeta USA välispoliitikale oluliseks, mõni mitte-diplomaadist püsti-rikas prominent, tasuks kopsakate annetuste eest valitsevale parteile.

Ameerika Ühendriigid on arenenud riikide seas ainulaadsed selle poolest, et peaaegu kolmandikku USA saatkondi, ja enam kui 60 protsenti neist, mis asuvad suuremates arenenud riikides, juhivad sisepoliitilistel kaalutlustel suursaadikuks määratud isikud, kellel puudub diplomaatia kogemus.

Eestisse läkitatud USA esindajad

Eestisse on läkitatud pärast  taasiseseisvumist suursaadikuks ainult üks elukutseline diplomaat, Joseph DeThomas, kes töötas Eestis aastast 2001 kuni 2004. Kaks Eestisse saadetud suursaadikut on saanud oma meeldiva tiitli sisepoliitilistel põhjustel ja 24 aasta jooksul pärast taasiseseisvumist pole USA pidanud vajalikuks Eestisse suursaadikut läkitada.

Näib, et USA välisministeerium on kaalunud ohtu, mida kujutab Eestile Putini selgelt väljendatud soov taastada Stalini-aegne vene kommunistliku impeeriumi „hiilgus“ ja otsustanud, et USA diplomaat Eestis, kes on Venemaa ja Putini ekspert, võib aidata ohtu kärpida.

Bideni vead ja head

Eestile, teistele NATO liitlastele ja vabale maailmale on USA allakäik president Joe Bideni kahe võimuaasta jooksul olnud kahjulik. Afganistani fiaskole lisandus USA lõunapiiri avamine, kust on sisse voorinud ebaseaduslikult miljoneid kolmanda maailma immigrante ja suurel hulgal kommunistlikus Hiinas toodetud, kümneid tuhandeid tapnud fetanüüli meelemürki.

Samuti on teinud halba Trumpi ajastu USA energiasõltumatuse hävitamine Bideni poolt, millele järgnes fossiilkütuste puudujääk ja hinnatõus, mis omakorda tekitas  majanduslikult laastava inflatsiooni USAs ja Euroopas ja aitas Putinil finantseerida rünnakut Ukrainale.

Meil on aga põhjust Bideni administratsiooni kiita Ukraina Putini-vastase vastupanu toetamise eest. Niihästi Putin kui ka USA luureorganisatsioonid tegid valearvestuse, kui nad arvasid, et Putin suudab Kiievi vallutada mõne päeva jooksul. Ukrainlaste kangelaslik vastupanu on pälvinud USA ja teiste NATO liitlaste toetuse. Kongressi üksmeelsel otsusel, millega Biden on nõustunud, on USA panustanud rohkem kui kõik teised riigid kokku.

Nüüd on juba põhjust tõsiseks lootuseks, et Ukraina võib vabastada oma maa Putini kiiresti nõrgenevast armeest ja isegi, et rasked kaotused, mida venelased peavad kannatama, kukutavad Putini pikapeale võimult.

Lootused Eestile ja eestlastele

Putini marodööride kaotused Ukrainas on tublisti kahandanud riski, et Putin suudaks Stalini-aegse vene impeeriumi „hiilgust“ Eesti ja teiste varem okupeeritud riikide arvel taastada. Kui enda eluaegseks diktaatoriks määranud Putin peaks võimult kukkuma, võiks isegi loota, et Venemaa muutub lõpuks ometi demokraatlikuks riigiks, mis ei ihu hammast oma naabrite territooriumile ega taha röövida nende töövilja.

Ukrainas moodustab venelastest sisevaenlaste kontingent, kelle toetusele lootes Putin oma rünnakuplaanid koostas, umbes 17 protsenti elanikkonnast. Eestis koosneb see 600 000 venelasest, saadetud Stalini ja ta järglaste poolt Eestit ümber rahvustama, umbes 20 000 eriti Eesti-vaenulikust punaarmeelasest, koos peredega umbes 100 000 venelast, kes jäid Eestisse Lennart Mere poolt allkirjastatud juulilepete alusel, ja paljudest uutest idapiiri tagant saabuvate seaduslikest ja omavolilistest immigrantidest. Kokku moodustavad need umbes 46 protsenti Eesti elanikkonnast.

Suur hulk neist arvavad nagu Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni poliitik ja Narva linnavolikogu liige Stalnuhhin, kes kinnitas sotsiaalmeediasse postitatud venekeelses videos, et ta peab Nõukogude sõduritele pühendatud mälestusmärkide mahavõtjaid natsideks.

See on probleem, mis vajab lahendust, enne kui eestlased võivad loota, et nad jäävad peremeesteks oma põlisel kodumaal.

Jüri Toomepuu