18.09.2019
Ameerika sõjaväe erukolonelleitnant ja endine Riigikogu saadik Jüri Toomepuu.
Tuntud väliseesti poliitik Jüri Toomepuu võtab sotsiaalmeedias karmilt sõna Punaarmee “saavutuste” ülistamise vastu.
“Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov väitis eile, et Eesti elanikud mäletavad ja peavad kalliks 75 aastat tagasi Vabariigi vabastanud Nõukogude sõdurite kangelastegusid.
Kui 1944. aastal kümned tuhanded eesti mehed relva haarasid ja ruttasid Eestit taasokupeerida tahtva Punaarmee sissetungi tõkestama, oli rahva usk Eesti vabanemisse, oma riigi taastamisse ja sellest tulenev soov oma riigi piiri Punaarmee sissetungi vastu kaitsta suurem, kui reaalsed tingimused seda võimaldasid. Eesti ohvitseride ja poliitikute lootused olid pandud 1918. aasta kordumisele.
Kuid oli veel üks tegur, mis ajendas eesti sõjameest oma elu hinnaga võitlema Eesti piiri taha jõudnud vaenlase vastu. See oli soov kaitsta oma rahvast nende veriste kuritegude eest, mis kaasnesid Punaarmee sissetungiga. Arvukad punaväelaste poolt toime pandud metsikused ja süütute tsiviilisikute tapmised põhjustasid neil päevil rindelähedastes külades suurt hirmu. Sageli leiti küladest, kuhu olid tunginud rindest läbi tulnud punaste salgad, metsikult mõrvatud naisi ja lapsi. Ühe suurima massimõrva panid punased toime Piirisaarel, kui nad valmistusid seal rünnakuks Pedaspää ja Meerapalu vastu.
Tsiviilelanike metsikutest tapmisest räägivad sajad tõestatud faktid. 17. veebruari 1944 hävitati Meriküla nõlva all Punaarmee mereväe 507 meheline eridessantüksus. Lahingväljalt korjati üles seitse ellujäänud haavatut. Nende oli ka kaks vene ohvitseri – major Pavel Sankov ja leitnant Vassili Dolgihh. Nende ülekuulamisel tunnistasid nii ohvitserid kui teised haavatud, et Meriküla maandamisoperatsiooni korraldajaks ja juhatajaks oli punalaevastiku kontraadmiral Zukov. Andis käsu armutult hukata ning purustada ja hävitada kõik ettejuhtuv. Mingisugust halastust ega armuandmist ei tohi olla. Hukata tuleb kõik, vaatamata vanusele ja soole.
Aalto Ülikooli professor Susanna Viljanen on uurinud Punaarmee marodööride metsikuid kuritegusid Berliinis. Ta leidis, et seal toimus vägistamiste ja röövimiste orgia mille sarnast pole nähtud pärast 700 aastat varasemaid mongolite vallutusi. (Rape during the occupation of Germany – Wikipedia). Nad mitte ainult ei vägistanud kõik saksa naised ja tüdrukud, vanusest 8 kuni 80, nad vägistasid kõikjal, kuhu nad saabusid, kaasaarvatud vene, poola ja vangist vabastatud juudi naised.
Autor Anthony Beevor (www.antonybeevor.com. Berlin: The Downfall 1945, Viking Penguin Books) kirjeldab seda kui “kõige suuremat massilist vägistamist maailma ajaloos. Ta arvestas, et ainuüksi Ida-Preisimaal, Pomeraanias ja Sileesias vägistasid Punaarmee marodöörid 1,4 miljon naist.
Autor Norman Naimark arvas ka, et vene sõdurite metsikusele andis hoogu kadedus ja alaväärsuse tunne, sest Saksa kõrge elustandard sai neile selgeks isegi sõjast kahjustatud Saksamaal.
Punaarmee marodööride kuritegudele järgnes midagi mida polnud Euroopas varem nähtud – massilised enesetapud. (Mass suicides in 1945 Nazi Germany – Wikipedia). Paljud sakslased läksid parema meelega vabasurma selle asemel, et langeda punaarmeelaste kätte. Nende täpset arvu on raske kindlaks määrata, aga mitmete arvestuste alusel oli neid kuskil 10 000 ja 100 000 vahel. Paljud saksa emad tapsid oma lapsed, enne enesetapu sooritamist, et neid päästa punaarmeelaste õudsustest.”