22.04.2018
Jüriöö ülestõus
EKRE-st rääkides tuuakse sageli esile tema eripärasid, mis ülbete vasakliberaalide silmis on nõrkuseks, tegelikult aga on sageli just rahvuskonservatiivide tugevuseks.
EKRE-st rääkides rõhuvad tema vastased sageli sellele, et rahvuskonservatiivide ridades on valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, noori, kes tuleksid uute ja julgete ideedega, justkui polekski. Jah, suuresti nii see ongi, EKRE-s on noori protsentuaalselt ehk vähe, aga see-eest on need kindlad noored. Ja rahvuskonservatiivide põhiseisukohad ongi sellised, mis toetuvad traditsioonidele, esivanemate mõttemaailmale ja olemasoleva säilitamisele.
Noored aga on ju sellised rahutud, kes tahaksid mööda maailma ringi tormata, kohata uusi inimesi, ammutada värskeid ideid ja luua uut, sageli teistsugust ühiskonda, parandada maailma. Küll nemadki kord rahunevad ja hakkavad nägema, et uus pole alati parem kui vana, et võõrad virvatuled polegi nii kaunid, kui kaugelt tundusid, ja mida aeg edasi, seda enam pöörduvad nad tagasi juurte juurde ja seda sageli sama tormakalt, kui nad nooruses võõrsile tormasid.
Kogu selle EKRE suhtelise vanemaealisuse üle naermises peitub siiski tuntav kartus ja kadedus, sest erakond, kellel on elu näinud inimesed liikmeteks, on tugevam, tema inimesed ei torma (väheste eranditega) mitme erakonna vahel, nagu Kross, Riisalu, Mikser või Tsahkna. Vanemates inimestes peitub rohkem ustavust, selgelt mõtlemist, talupojatarkust, ettenägelikkust ja alalhoidlikkust.
Noorema põlvkonna esindajad on need, kes kihutavad pidevalt midagi uut ette võtma ja sageli selles pettudes muudavad oma mõttelaadi, soove ja eesmärke. Nad ei soovi tavaliselt ka võitlust, kus tuleb sageli löögi all olla, ja suurt pinget, sageli ka ühiskonna sallimatust ja viha tunda – aga rahvuslust, eestlust, isamaa, keele ja kultuuri hoidmist ja kaitsmist ei saagi hurraaga ära teha või sellest tüdinedes teisele alale minna. Võitlus rahvusluse eest on võitlus viimse hingetõmbe ja eluhetkeni. Rahvuslased on sõdalased, sõdimine isamaa eest aga on väheste julgete privileeg, elusaatus ja taak.
Olin EKRE kongressi ajal kohvisabas ja vestlesin ühe eaka naisega, kes nii ütleski: noored tormavad laia maailma, et endasse kõike uut ja näiliselt ilusat ahmida. Kord nad tulevad koju ja sageli on siis kaevutee juba rohtunud, kodukased tormis murdunud, talumajast järel ahervare ja nutvad sirelipõõsad, põllul uusarendus ja metsatuka asemel võsa, vanemad aga puhkavad kalmistu põlispuude all. Lapsepõlvemaa on kadunud ja inimene pöördub tagasi linnakiviseinte vahele, hinges ängistus ja kurbus, millega ta läheb ka rõhutult igaviku teedele.
EKRE tähendab selle naise sõnul piltlikult ja otseselt neid inimesi, kes jäid noortena maale, nägid vaeva, väsisid, lõid ka käega, kuid tulid ikkagi maale tagasi ja tänu neile on alles ka mõned talukohad, metsatukad, haritud põllud, hiiepaigad, põlispuud ja esiisade vaimujõud. Need on ka inimesed, kes said õigel ajal aru, et õnn ei peitu mujal, ja nad tulid tagasi, et oma juuri hoida. Kõik need Eestimaa pojad ja tütred on need tõeliselt väärikad oma rahva esindajad, kes hoiavad eestlust, eesti keelt ja kultuuri elus ning selle eest ennastsalgavalt võitlevad. Või nagu ütleb luulesalm: “… kaua me tegusid on toetand see pind, tõelise Kuningana tema andun!”
Kõik me oleme nooruses olnud algul radikaalid, siis liberaalid ja viimaks jõuab suur osa inimesi ikkagi konservatiivsuse juurde tagasi. EKRE-s peitubki mõistuslik küpsus, selle toetajad on patrioodid, lahingukogemustega sõdalased, kes võidavad suuri sõdu väikeste lahingutega. Me võidame ka selle sõja Eestimaa pärast! Head Jüripäeva!