Jurist Maido Pajo: Kes ja miks pidurdab riigireformi?

Tõelist riigireformi on võimalik läbi viia alles siis, kui ühiskond vabastatakse kartelliparteide poliitilisest korruptsioonist, salatsemisest, teerullipoliitikast, ringkäendusest ja onupojapoliitikast, kirjutab jurist ja Jõelähtme vallavolikogu liige Maido Pajo (EKRE).

Kõik – Riigikogu ja valitsuse liikmed, kodanikuühendused ja ettevõtjad, meedia ja muidu asjahuvilised – võtavad viimasel ajal aktiivselt sõna riigireformi teemadel. Üks pikaajalistest veduritest, tunnustatud advokaat ja taasiseseisvumise aegne justiitsminister Jüri Raidla on kahetsusega märkinud, et vaatamata probleemi tõsidusele ei ole seni suudetud poliitilisel tasandil kokku leppida isegi mitte riigireformi mõistes, ning kui asi jätkuvalt vindub, siis väsivad ühed rääkimisest ja teised kuulamisest.

Kartelliparteid ei ole riigireformist huvitatud

Kuna reformiideedel on avalikkuses laialdane toetuspind, siis ei saa poliitikud probleeme otseselt eirata. Samas on nii mõnedki jõud asunud sellele vaikselt vastu töötama, lootes, et kõik piirdub, nagu neli aastat tagasi, Jääkeldri- ja Rahvakogu-laadse protsessiga. Teatavasti jäeti Reformierakonna mahitusel tookord rahva heakskiidu saanud põhimõttelised ettepanekud poliitilise süsteemi tervendamiseks Riigikogu sahtlisse tolmu koguma ning räägiti üksnes „peenhäälestusest“.

Praegune valitsusliit on Keskerakonna juhtimisel uputanud end riigireformi üksikutesse detailidesse. Venima on jäänud kõik muu peale valdade liitmise, mis praegusel kujul on poolik lahendus. Bürokraatia piiramise ning halduskoormuse vähendamise kohta on koostatud hulgaliselt ettepanekuid, ent ilma praktiliste sammudeta. Pisiasjade ülereguleerimine ning ettevõtjaid ja erainitsiatiivi aheldav seadusloome vohab endiselt. Vastupidiselt lubadustele on Keskerakond jätkanud kobarseadustega varasemat Reformierakonna halva õigusloome teed.

Ettevõtjate initsiatiiv, millega loodi Riigireformi Sihtasutus, on vajalik eraalgatus, kuid kahjuks on nad võtnud poliitikasse mittesekkumise hoiaku. Kurja juur aga algab justnimelt poliitilise juhtimise tasandilt.

Riigireform alaku erakondadest

Seni on reformi põhilise eesmärgina nähtud riigivalitsemise tõhustamist ametnike koondamise, bürokraatia vähendamise ning e-lahenduste parema kasutamise kaudu. Kuid sellest ei piisa. Tõhus ja efektiivne võib olla ka diktaatorlik ning salastatud ja hirmuõhkkonnal rajanev valitsemine. Kõrvuti tõhususega tuleb riigireformi peamisteks eesmärkideks seada demokraatlik, aus, avatud ja läbipaistev riigivalitsemine. Selleks tuleb kõrvaldada Eestis tänaseks ilmnenud parteilise demokraatia väärnähtused.
Kõige fundamentaalsem probleem, ilma milleta tõelist riigireformi ja riigi uuendamist ei ole ega tule ning ilma milleta kännu tagant lahti ei saa, on rahva ja kogu ühiskonna vabastamine kartelliparteide poliitilisest korruptsioonist, salatsemisest, teerullipoliitikast, ringkäendusest ja onupojapoliitikast.
Eesti kui demokraatliku õigusriigi ellujäämiseks on võimuerakondadel vaja teha läbi tõsine poliitiline tervenduskuur.

Kus on kõige tõsisemad moonutused?

Esiteks, parteide rahastamine riigieelarvest. Võimuerakonnad otsustavad omavahelisel kokkuleppel iseenda rahastamise üle riigieelarvest ning selle maht on algsega võrreldes kümnekordistunud! Liikmemaksud ja erasektori toetused moodustavad tühise osa. Maksumaksjate poolt ülalpeetavad erakonnad on muudetud sisuliselt riigiparteideks. Rahva arvelt on parteid tekitanud iseendile mugava heaolu. Kas erakonnad on saanud rahva käest nõusoleku iseenda ülalpidamiseks maksumaksjate arvelt? Parteide rahastamine riigieelarvest praeguses mahus ilma rahva loata on poliitiline korruptsioon kõige kõrgemal tasemel.

Teiseks, piiramatu poliitreklaam. Rahvale määritakse tema enda raha eest pähe piiramatus koguses poliitreklaami kõigis kanalites ööpäev läbi, eelkõige valimiste eel. Kas erakonnad on saanud rahva käest nõusoleku teha neile maksumaksjate raha eest piiramatus mahus poliitreklaami ja ajupesu? Kõik EKRE ettepanekud kärpida kõvasti erakondade rahastamist maksumaksjate arvelt ning piirata poliitreklaami mahtu on ühtemoodi külmalt lükatud tagasi nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna juhitava valitsuskoalitsiooni poolt.

Kolmandaks, valimissüsteem. Üleriigiliste nimekirjade kaudu vähese valijate toetusega Riigikokku pääsemine muudab saadikud sõltuvaks parteide tagatubadest ning vähendab nende niigi vähest vastutust valijate ees. Üleriigilised nimekirjad on poliitilise süsteemi tardumise ja stagnatsiooni üks olulisi tegureid. Selle kaudu on saanud poliitikasse imbuda ka praktiliste elukogemusteta nn poliitbroilerid. Saadikute allumine mitte valijate tahtele, vaid parteikontorite diktaadile võimaldab poliitladvikul rahva arvamusest teerulliga üle sõita.

Põhiseaduse järgi rahvale kuuluva kõrgeima võimu teostamiseks ei piisa ainult üks kord nelja aasta jooksul – kui sedagi – hääletamas käimisest. Kahjuks on tegelik olukord selline, et senised juhtivad võimuparteid on haaranud endale ise õiguse otsustada ning ajada riigile ja ühiskonnale tähtsaid asju rahva selja taga ja rahvalt nõusolekut saamata. Vajalik on seadustada õiguslikult siduvate rahvahääletuste korraldamine, sealhulgas taastada rahva enda algatusõigus.

Keskerakond ja Reformierakond – nagu sukk ja saabas

Õigesti on osundatud sellele, et kuigi Reformierakond ja Keskerakond üritavad teineteisele vastanduda ning jätta rahvale mulje suurtest erinevustest, istuvad tegelikult mõlema erakonna saadikud Brüsselis ühes ja samas saadikurühmas ning ajavad ühte ja sama asja. Ei ole vaja olla eriti tähelepanelik saamaks aru, et ka Eestis ajavad Keskerakond ja Reformierakond ühte ja sama asja, seda nii Rail Balticu kui ka tselluloositehase küsimuses, ning raiskavad ühtemoodi rahva raha.

Praktika on näidanud, et kumbki neist ei suuda teha lõppu läbipaistmatule onupojapoliitikale, ringkäendusele, poliitilisele korruptsioonile ja teerullipoliitikale, millega moonutavad ja kahjustavad demokraatlikku õigusriiki ning annavad rahvale halba eeskuju. Nende ainus erinevus on selles, et kummalgi on oma toiduahel.
Võib täiesti nõustuda Riigireformi Sihtasutuse poolt avaldatuga, mille kohaselt riigireform ei ole eesmärk iseeneses, vaid see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikas perspektiivis. Riigireform on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka tulevikus „kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“.

Olen veendunud, et tõelisest riigireformist saab asja alles siis, kui see algab poliitiliselt tasandilt – parteide enesepuhastusest ja enesepiiramisest. Vanadel kartelliparteidel puudub selleks igasugune soov ja tahtmine.

EKRE on ainus jõud, kellel on tahet ja sihikindlust taastada Eestis aus ja avatud, tõhus ja läbipaistev demokraatlik riigivalitsemine ning vabastada ühiskond kammitsevatest bürokraatiaahelatest.

Maido Pajo