Jussi Halla-aho on 19. märtsil postitanud Facebooki kirjutise, kus ta analüüsib Putini poolt kilbile tõstetud denatsifitseerimise loosungit mõnevõrra ootamatu kandi pealt.
Halla-aho tegi omal ajal doktoritöö kirikuslaavi keelest, nii et vene keelt, ajalugu ja mõttelaadi tunneb ta põhjalikult. Soome lugejale selgitab ta kõigepealt üksikasjalikult. milliseks kolliks on venelastele alati olnud rahvuslus ehk natsionalism – kõigi teiste rahvaste kui venelaste endi puhul. Pealegi oli ju Hitleri parteigi natsionaalsotsialistlik, mistõttu natsi-sõnale reageerib venelane eriti põletikuliselt.
Halla-aho jätkab: „Kas me seda tahame või ei – Venemaal on ka Soomega seotud teatud ajaloost, geograafiast ja geopoliitikast võrsuvaid huvisid. Venemaa tahaks pidada Soomet enda mõjusfääris või vähemalt kellegi muu (tõelisest või kujuteldavast) mõjusfäärist eemal.“
Ta juhib tähelepanu ka sellele, et Stalin tuli Talvesõjas Soomet vallutama umbes samasuguste eksikujutluste toel nagu Putin Ukrainasse tormas. Soome suundunud luure rääkis Stalinile, et Soome rahvas olevat lõhestunud ning aeg kodanluse võimu kukutamiseks olevat küps – neid muinasjutte oli kuuldud Soome kommunistidelt, kes oma Moskva käskijaid nendega meelitada püüdsid.
Aga kui praegu välismaa suunalt Soome meediat ja muid avalikke allikaid uurima hakata, kas siis ongi enam vaja kommuniste muinasjutte rääkima?
Soomes näeb alailma meeleavaldusi, kus kantakse loosungeid „Natsideta Helsinki“, „Natsideta Turku“, Natsideta Soome“. Selliseid hüüdlauseid kõlab ka poliitikute kõnedes.
„Soome akadeemilistes ringkondades toodetakse tänapäeval rohkesti avaliku sektori rahastatavaid uurimusi meie riigi koostööst natsi-Saksamaaga, ja teadagi soomlaste sõjakuritegudest, koonduslaagritest ja muust sellisest. Uurimuste jaoks paremäärmuslusest Soomes on praegu kuldsed ajad. Isik, kellest mullu oleks peaaegu Helsingi linnapea saanud, kuulutas, et natsid marsivad tänavatel. Lugematud kolumnistid ja poliitikud leiavad, et natsid ja fašistid varitsevad iga kivi all ja iga puu taga. /…/ Meedia ja paljud poliitikud on arvamusel, et suuruselt teine parlamendierakond on vähemalt peaaegu fašistlik partei.“
Jussi Halla-aho teeb olukorrast nagu alati täpse ja teravapilgulise järelduse.
„Kui välismaalt jälgida diskussioone Soome akadeemiistes ja poliitilistes ringkondades ning meediaväljaannetes, pole üldse raske saada muljet, et natsism ja fašism on Soomes tõsised poliitilised küsimused. Kui välisriik otsustab hakata kindlustama oma geopoliitilisi huvisid Soomes, siis on tal lihtne esitada kodupublikule lugusid riigist, mis kibedasti denatsifitseerimist igatseb. Argumente selle jaoks pole vaja välja mõelda. Seda materjali toodetakse siin isegi.
Huvitav oleks näha, kuidas natsismi- ja fašismijoovastuses elavad ajakirjanikud, poliitikud ja teadurid reageerivad sel päeval, kui idanaabri teoreetikud pilgu siiapoole pööravad ja alustavad avalikku mõttevahetust Soome natsismi- ja fašismiprobleemidest.
Äkki nad ütlevad: „Kuule, Volodja! Sa saad ju ometi aru, et see retoorika oli mõeldud ainult meie sisepoliitilisi eesmärke teenivaks poriloopimiseks?!““
Sellest analüüsist võiks mõni Eesti koduvillanegi natsikaardi lehvitaja natuke mõtteainet saada.
Paul Oja