Takistades agressioonisümbolite kasutamist tahtis Reformierakond selleski taustpildis läbi suruda oma poliitilise unistuse, sõnavabaduse piiramise vaenukõneseaduse kaudu, kuid teised erakonnad seda ei lubanud.
“On kahetsusväärne, et riigikogus ei leidnud praegu toetust vaenuliku sõnakasutuse piiramine,” ütles justiitsminister Maris Lauri Riigikogus. “Aga loodan, et ühel hetkel tekib ka riigikogus piisav arusaam, et agressiivsete sümbolite kõrval tuleb ka agressiivset sõna piirata.”
Vaenu(viha)kõneseadused on kogu Läänes juba saanud suukorvistamise sümboliks, mille abiga üritatakse lämmatada sõnavabadust teiste vahenditega. Reformierakond on vaenukõneseaduse elemente üritanud sokutada mitmetesse seadustesse (meediateenuse seadus) ning Ukraina sõja varjus prooviti seda sisse suruda ka valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelnõusse, mis keelab agressiooni toetava sümboolika avaliku eksponeerimise.
Selle seaduse puhul on niigi juriidilisi küsitavusi, sest justiitsminister tõi välja, et sümboli ohtlikkus tuleneb kontekstist, kus ja kuidas seda kasutatakse, mistõttu ei ole eelnõus toodud välja konkreetset sümbolite loetelu. Seega saab keegi õiguse otsustada, millised on ohtlikud sümbolid, juba oma äranägemise järgi. Sageli antakse otsustamisõigus punaprofessoritele.
Eestis on ka seadusandjate seas juba küllalt palju venemeelseid ja ukraina-vastaseid poliitikuid (kasvõi Stalnuhhin), ja kui nende osatähtsus ja arv seadusandluses kasvab (sisserände toel), siis on sõnavabadust piiravad seadused varsti hoopis teistes kätes ja teistel eesmärkidel kasutatavad.
Agressiooni õigustava sümboolika keelamine on õige, kuid selle varjus ei saa ega tohi piirata üldist sõnavabadust. Vaenukõne elementide surumise vastu seadusesse polnud ju mitte ainult EKRE, vaid ka mitmed teised erakonnad, kes nägid sealt tulemas Trooja hobust. Seni kuni Reformierakond surub erinevatesse seadustesse oma punalillasid unistusi, peab EKRE neid parlamentaarselt takistama.
“Aga loodan, et ühel hetkel…” hoiatas Maris Lauri ehtberialikult.
UU