Kõik hinnad tõusevad, meie pere aga hakkab igas kuus 200 eurot vähem peretoetust saama. Just tuli lapse trenni arve, mis on sellest aastast 12 eurot tõusnud, olles nüüd juba 105 eurot. Midagi teha ei ole, peab veel rohkem kokku hoidma hakkama, aga see on jälle omakorda põnts majandusele. Mida ma enam ei osta?
- Koju lauale värskeid lilli ei too. Lillepoel jääb raha saamata.
- Endale ma enam riideid ei osta, varem tegin oma rõivaostud kõik uuskasutusest, nüüd jääb neil minu osa saamata.
- Endale enam magusat ei osta, lastele midagi ikka. Kaotavad magusatootjad ja kaupmehed.
- Uusi käterätte ja voodilinu ei soeta, vanadega saab veel mõne aasta hakkama. Kaotavad tekstiilifirmad.
- Supirohelist hakkan aknalaual kasvatama, kaotab Grüüne Fee.
- Ehtematerjali enne ei osta, kui vana olemasolev on enam-vähem ära kasutatud, peaks jätkuma mitmeks aastaks. Kaotavad Karnaluks jt käsitööpoed.
- Raamatuid enam ei osta, mul on neid mitme toa jagu, loen läbi, mis olemas ja ootamas. Kaotavad kirjanikud, kirjastajad, raamatupoed.
- Koduvidinaid ei osta, saan vanade nõude ja diivanipatjadega hakkama. Kaotavad Koduekstra, JYSK jt sarnased poed.
- Lilledele mulda ei osta, kevadeks peaks valmis saama esimene laar korralikku kompostmulda. Kaotavad aianduspoed.
- Kehakreeme, huulepalsameid ja näokreeme ei osta, soetan hoopis toormaterjali ja teen endale ise. Tuleb keemiavaba ja odavam. Kaotavad kosmeetikapoed.
Jne.
Vabandan kõikide kodumaiste tootjate ja kauplejate ees, kes siiani on minu raha saanud, kuid enam ei saa. Ma pean ka oma perega kuidagi ellu jääma, kahju, et see teie taskute arvelt juhtub.
