Praegune tüli Kadrioru ja valitsuse vahel pole enneolematu. Mäletatavasti, siis kui EKRE valitsuses oli, siis toonane president Kersti Kaljulaid lausa vahutas vihast valitsuse vastu. Kuid vastupidiselt praegusele, kus see hõõrumine haiseb kohalikus konnatiigis, läks Kaljulaid oma viha demonstreerima tervele maailmale. Samuti on oluline erinevus see, et tüli tuli toona Kadrioru poolt ja oli isiklik. Praegu on see orkestreeritud valitsuse poolt ning on institutsioonidevaheline.
See oli 2019. aastal, mil Kersti Kaljulaid ütles väljaandele Foreign Policy, et vihkab EKRE poliitikuid nende käitumise pärast ning vabandab selle eest, millise kuvandi see võib Eestist anda. Mõtlemata sellele, millise kuvandi ta ise jätab.
Kas keegi kujutaks ette Alar Karist rääkimas välismeediale, kuidas ta vihkab oma kodumaal demokraatlikult valitud ühe valitsuserakonna poliitikuid?
Nii EKRE tollane esimees Mart Helme kui ka europarlamendi saadik Jaak Madison leidsid selle peale, et Kaljulaid peaks taoliste väljaütlemiste pärast tagasi astuma.
“See inimene ei anna endale aru, kes ta on, mis ametikoht tal on, millised volitused tal on ja millised kohustused tal on,” ütles Helme. “Kui ta kuulutab üle maailma, et vihkab valijatelt tugeva mandaadi saanud erakonda, siis on tal ilmselt närvisüsteemiga midagi korrast ära. Poliitikas võivad maailmavaated olla erinevad, kuid pimeda vihkamisega ei tee poliitikas midagi. Kersti Kaljulaidil tuleb oma ametist tagasi astuda.”
Kaljulaidi viha kandus üle ka tollasele peaministrile Jüri Ratasele.
Oma viha rahvuskonservatiivide vastu on mahlakalt kirjeldatud ka raamatus „Vapilõvi“.
„Kaljulaid võttis Helmedega tekkinud konflikti südamesse ega suutnud oma emotsioone varjata. Kadrioru ametnikud ei tahtnud enam presidendiga ühes autos sõita, sest nad ei talunud ta halba tuju. Vaariku allikate sõnul iseloomustabki presidenti „sitt iseloom“,“ kirjutab raamatu autor Daniel Vaarik.