08.09.2024
Leedus korjab piimaauto endiselt ka väiketootjate piima kokku.
Eesti on teinud arenguid, mis on olnud head, ja samas neid, mis võinuks olemata olla. Erinevalt saatusekaaslastest ja lõunanaabritest Lätist ja Leedust on Eesti liberaalsed-vasakpoolsed valitsused aktiivselt ja teadlikult hävitanud traditsioonilist ühiskonda.
Lisaks on Eestis neidki asju, mille üle võime uhked olla, tõusiklikult ja nartsissistlikult üle võimendatud, unustades, et ka teised võivad tublid olla – näiteks kirjutab välispress, et Ukraina olevat IT-arengus Eestist ees. Oma naba vahtides ja loorberitel puhates on Eesti unustanud ise areneda.
Üldiselt aga on Eestis hävitatud palju sellist, mida poleks vaja olnud allavett lasta. Või siis on loodud sellised tingimused, kus paljud asjad hävivad paratamatult. Nagu väiketootmisel põhinev põllumajandus, mis kaob ise ning tema koha võtab üle suurtootmine. Praegust marksistlikku suunitlust arvestades on seda hiljem lihtsam riigistada, väikeettevõtlust lastakse seetõttu endal surra.
Üks inimene kirjutab sotsiaalmeedias:
“Ma pean seda jagama…
Sõitsin eile terve päev mööda Leedu külasid ning – kõikjal on lüpsilehmade karjad. Kõigis suurustes, isegi ühelehmalisi majapidamisi on hulgim. Sellist pilti nägin Eestis viimati sajandi lõpus. Aga teate, mis see on? See on riigi toidujulgeolek!
Peas oli küsimus – miks leedukad saavad, aga meie mitte ( sel aastal olen tohutu ja pideva bürokraatliku surve tõttu sunnitud lõpetama oma lihaveiste pidamise…)?
Hommikul sain osaliselt oma küsimusele vastuse. Riik viib igapäevaselt isegi ühelehmapidaja piima kombinaati. Kujutaksite te ette seda Eestis?” (Lugu jätkub pildi all – toim.)
Kommentaar loo alt: “Oleme ka oma perega Eestimaal ringi sõites kurvastanud, et maaelu on nii välja suretatud Tõesti, loomi enam ei näe peaaegu üldse. Oli mis see nõuka värk oli, aga maaelu kees: lehmakarjad igal pool, traktorid/ kombainid põldudel. Nüüd on ainult vaikus ja tühjus. Brüsseli juhtimisel ja rohelippude lihvimisel lastakse kogu põllumajandus põhja. 5 aasta pärast ostame vilja ja liha Venemaalt. Masendav.”
Toidujulgeolek – see on sellise arengu suurim probleem. Kui peaks puhkema sõda või tekkima mingi muu suurem katastroof, siis suunduks suur osa eestlastest maale oma laste, lähedaste või sugulaste juurde. Paraku sõltub maalgi kõik juba kohalikust poest, mida enamikus külades enam pole, ostuvajadusel tuleb sõita lähimasse alevisse või linna. Inimesed oleksid ka maal abitud, sest maakodudes valdavalt ise enam midagi ei toodeta, isegi enda ja pere jaoks mitte.
Maaelu väljasuretamine on samm riigi surmale lähemale. Eestis on asjad kahjuks kogu taasiseseisvusaja kulgenud nii, et mis ära ei tasu, see ka tõmmatakse maha.
Uued Uudised