Kaheksajalg on läbi aegade olnud üks ambivalentseimaid sümboleid Lääne kultuuris. Antiik-Kreekas kehastas ta metist – praktilist, paindlikku ja olukorratundlikku tarkust. Kaheksajalg oli kohanemisvõime, maskeerimisoskuse ja ellujäämise metafoor. Just seepärast seostati teda Odüsseuse epiteediga polymetis – „paljude võtetega“ eesti keeles ehk paljude heade mõtetega.
Nii Homerosel, Theognise moraalinõuannetes kui ka Aristotelesel ilmneb kaheksajalg kui olend, kes oskab end ümbritseva keskkonnaga kohandada ilma oma olemust kaotamata. Seda võimekat ja konservatiivset kaheksajalga mainis hiljuti ka peaminister. Tundes kaheksajalga, saame tema sõnu tõlgendada ainult komplimendina.
Konservatiiv on olemuselt nutikas ja kaheksajalaga sarnanev – ta ei ole jäik ega rumal, vaid paindlik, strateegiline ja oskab mitmel rindel tegutseda. See on täpne ja austav kirjeldus. Kahjuks on just see nutikus see, mis liberaalset propagandarünnakut kõige rohkem ärritab. EKREl oli jälle õigus!
Liberaali pilguga vaadates on konservatiivne kaheksajalg pigem õudus. Nende jaoks ei ole me nutikas Odüsseus, vaid Victor Hugo meretööliste loos kujutatud külm, iminappadega koletis, põhjamaade mütoloogiline Kraken või H.P. Lovecrafti kõigi õuduste summa – Cthulhu – midagi vana, võõrast ja kontrollimatut, mis tuleb sügavusest ja lammutab „progressi“ perversse maailma.
Liberaalne propaganda on selle kujundi üle võtnud 19. sajandist, mil Euroopa kaardid täitusid kaheksajalgadega, kelle kombitsad haarasid maid, majandust ja institutsioone. Tookord kujutati nii Briti impeeriumi, hiljem Nõukogude Liitu või Jaapanit. Tänapäeval on samasuguseks „hirmsaks elukaks“ saanud rahvuslikud ja konservatiivsed jõud.
Just siin peitub liberaalse propagandale omane totaalne väärastumine. See, mis meie jaoks tähendab kohanemisvõimet, traditsioonide kaitsmist, identiteedi säilitamist ja strateegilist paindlikkust, kujutatakse uuskommunistide ja globalistide poolt kui midagi autoritaarset, salakavalat ja demokraatiat lämmatavat. Kaheksajala kombitsad muutuvad liberaalsetes ajuhämaruses „populismi“, „desinformatsiooni“ ja „ohtlike ideede“ haardeks.
See on just see Lovecrafti ülim õudus – midagi, mis ei allu globaalsele liberaalsele konsensusele, midagi, mis pärineb „eelmodernsest“ sügavusest ja keeldub suremast. Ursula „Väikesest merineitsist“, Davy Jones „Kariibi mere piraatidest“ ja õudusklassika Cthulhu on kõik selle sama kujundi variatsioonid: paljukäeline, intellektuaalselt üleolev, teistmoodi mõtlev jõud, mis ei mahu liberaalide silmakirjalikku moraaliraamistikku.
Huvitav on see, et Ursula on samal ajal ka seksuaalselt ähvardav ja manipuleeriv, juhuslikku siin midagi ei ole. Konservatiivset meest või konservatiivset liikumist kujutatakse vaenlaste poolt tihti just niimoodi: „mürgine maskuliinsus“, mis ahvatleb ja samal ajal ähvardab pervertide „vaba“ ühiskonda.
Sama näeme 1983. aasta James Bondi filmis “Octopussy”, kus kaheksajalg sümboliseerib sensuaalset, salapärast, mitmekülgset ja ohtlikku naiselikku jõudu. Ta on korraga võrgutav ja ilus, kuid salakaval ja manipuleeriv (juhib keerulist salakaubandus- ja spionaaživõrku), eksootiline ja müstiline – film toimub suuresti Indias, kus kaheksajalg seguneb idamaise tsirkuse ja luksusega. Kindlasti üks õnnestunumaid popkultuuri saavutusi Cthulhu meeleolus.
Konservatiivide jaoks on kaheksajalg seevastu positiivne vapiloom. See on olend, kes suudab surve all oma kuju muuta, aga ei kaota oma olemust. Ta võib end kiviks maskeerida, ent jääb ikka kaheksajalaks. Just nagu konservatiivsus – ta võib võtta erinevaid poliitilisi vorme, teha taktikalisi liite, kasutada erinevaid sõnumeid, ent tema tuum jääb samaks: rahvus, suveräänsus, perekond, traditsioon ja reaalsuse tunnustamine.
Liberaalne propaganda kardab just seda kombinatsiooni – nutikust ja kindlat identiteeti. Jäik, dogmaatiline vasakliberaalne ideoloogia suudab küll ühiskonda ümber kujundada, kuid ei oska reaalsusega kohaneda. Seepärast peab ta konservatiivset paindlikkust petlikuks ja ohtlikuks. See on Cthulhu hirm – vana jumal ärkab uuesti ellu ja tema haarmed ulatuvad sinna, kus liberaalne eliit arvas, et on juba lõplikult võitnud.
Lõppkokkuvõttes paljastab kaheksajala kujund liberaalse propaganda kõige sügavama nõrkuse. Nad ei karda rumalat ja jäika vastast. Nad kardavad nutikat, kohanevat ja tugeva identiteediga vastast. Nad kardavad Odüsseust, kes naaseb Ithakasse. Ja just seepärast kujutavad nad teda laevu uputava Krakenina.
Konservatiivid peaksid seda kujundit julgelt omaks võtma. Olgem nutikad kaheksajalad – mitte et me tahaksime kedagi ilma põhjuseta lämmatada, vaid et me suudame igas olukorras ellu jääda ja oma rahva tulevikku kaitsta. Liberaalne propaganda võib meid Cthulhuks pidada niikaua kui tahab. Me teame, et tegelikult oleme Odüsseused.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.05.2026