“Kahesajatajad” ratsutavad protestilainel, kuid lõpetavad kindlasti multikultisoos

“Kahesajatajad” on populaarsusuuringute tulemuste järgi vaikselt esile tõusmas, kuid nende kerkimise taga pole sugugi mitte poliitprojekti asjalikkus, vaid valijate tüdimus poliitikamaastiku senistest tegijatest.

Kantar Emor teatab, et  Eesti 200 toetus näitab soovi värske poliitjõu järele, kuid lisab samas uuringujuhi Aivar Voogi suu läbi: „Kuna erakond Eesti 200 pole viimaste kuude jooksul millegi erilisega silma paistnud, siis nende tavapärasemast kõrgemat reitingut saab tõlgendada kui kodanikkonna soovi muutuste järele.”

“Kahesajatajad” koguvad populaarsust ilmselt liberaalsete ja vasakpoolsete erakondade ning kindla eelistuseta valijate arvelt – konservatiivsest leerist ei lähe nende taha kindlasti keegi. On ju kogu erakond nende juhi ehk Sorose kooli kasvandiku Kristina Kallase nägu – globalistlik, multikultuursusele rõhuv ja rahvusriigi vastane, “kõigieestlaste ja “vabaltvaletajate” pesa.

Eesti 200 leeris puuduvad absoluutselt inimesed, kes võiksid Eestis midagi erakondade või ideoloogiate üleselt muuta – vastupidi, nende võimu juurde pääsedes pääseks ideoloogilised momendid veelgi rohkem esile ja seda just vasakliberaalsest küljest.

Kuigi Eesti 200 väidab enda ridades asjalikke inimesi olevat, on need paremal juhul kitsa valdkonna spetsialistid, ja kui viis parlamendierakonda pole leidnud inimesi, kes pakuks kogu seinast-seina-Eestit rahuldavaid lahendusi, siis miks peaks need tulema just üleideologiseeritud “kahesajatajate” hulgast?

Keda me teame sellest poliitprojektist esmamõtte ajendil? Meenuvad ehk Tsahkna, Alamaa, Kallas, Taro… suurt ei midagi ja needki juba oma rumalust näidanud, kasvõi Hobujaama plakatite või Hartlebi lapsevankrirünnakuga.

Kui valijad eelistab kahesajatajaid, siis saab ta uuesti protestilainel ratsutajad, nagu olid kuningriiklased või republikaanid. Kuigi see kõlab õelalt, lõpetab Eesti sellise poliitprojektiga pigem Gruz 200 kui Eesti 200. sünnipäevani kestmise kontekstis.